esmaspäev, 27. detsember 2010

Hargnemised


Kas pole mitte hämmastav see, kui ühest küljest täiesti hargned ja no ei leia seda sädet ja üritad mõtteid ära viia ja kuidagi meelt lahutada ja see viib millegi hoopis muuni. Lööb särama, paneb elama ja enam pole üldse oluline, et kuskilt mujalt hargned. Tõesti pole, see pole isegi enesepettus! Ja sellel pole mitte mingit pistmist teiste inimestega. Hämmastav.

Jah, ma ise ka ei saa hästi aru. Ja ma ei taha täpsustada või konkreetseks minna. Lihtsalt...mingis mõttes on see kokkusattumus, et ühelt poolt halvasti, teisalt hästi. Aga tegelikult ei ole. Kokkusattumus. Sest üks pool viis teiseni. Ja tegelikult pole need isegi pooled. Ja tegelikult ei saagi ennast poolitada. Ja tegelikult ma olen omadega võimsalt sassis. Ja tegelikult...kuradi mõttekas postitus, loomulikult! ;)


...närin küüsi ja olen põnevil, et mis küll edasi saab...

kolmapäev, 22. detsember 2010

pühapäev, 19. detsember 2010

erateel. endast eemal


Seiskunud. Miskit vist on valesti. Kurbus on närima tulnud.

Tegelikult on see tüüpiline - jõulud ju tulekul. Selle pärast ma vist üritangi end veenda, et suvi on. Päevad ongi täis suvist olelust. Ilma igasuguse pideta mõtteid. Isegi mitte enda jaoks päriselt olemas olemist.
Endast ei ole võimalik puhkust võtta. Mitte ise. Aga praegu on mul tunne, et mulle on peale surutud puhkus iseendast. Ja sealjuures ka kõigest muust.

Äratus kuluks ära. Paanika peaks kriipima hakkama. Ja samas, tegelikult on ka nii hea.

Vasturääkiv. Ma olen alati endale vasturääkiv olnud. Kui just mõnd korralikku selgushetke esile ei kerki. Vahel tahakski olla kurbuses. Kurbuses tema suurte vesiste silmadega. :)

Olen natuke väsinud.

...aga öistes hommikutes on endiselt kõige enam elu...

esmaspäev, 13. detsember 2010

Läbilõige


Lumi on. Kõik teavad. Uurimus on. Kusagil aju tagasoppides. Edasilükkamine. Kümme-korda-päevas helistajad. Jõulud. Kirjutamised. Mõtted. Kokkusaamised. Naeratused. Väsimus naeratustest. Ja ikka soov neid näha. Tähti. Naeratusi. Salajasi pilke.

Kõige enam võrgutab see, mida kardad. Kontrastsus. Vastandlikkus. Midagi pole võimalik täiuslikkuseni täiuslikuks piiritleda. Ja miks peakski tahtma?

Olen laialivalgunud. Ja ometi intensiivsem kui väga pikka aega olen olnud.

Minus ei ole enam seda kõikehaaravat valu. Vahel ma igatsen seda.
Seda tunnete suurust.
Aga see tunnete suurus oli tehislik.

Ma näen rohkem. Näen inimesi, mitte vaid esmamuljeid. Näen unistusi, mis ei koosne teeseldud surmasoovist. Näen elu, mitte vaid olelust. Näen iseennast. Päriselt. Mitte vaid üht wannabe ennast.

Olen hakanud end leidma.

Ja see on metsikult hea tunne!


pühapäev, 5. detsember 2010

Väike kõrvalepõige


Universum paneb kõik paika. Alati pole vaja ise loogiliselt läheneda, vahel on loogika seal, kus seda absoluutselt ei ootaks.

Minu keskkooli matemaatikaõpetaja, vanem mees, ütles pidevalt, et matt on huvitav. Kes teab, see teab.
Paar aastat tagasi ja paar aastat peale lõpetamist, umbes-täpselt vahepeal nägin ma unes, et rändasin ajas tagasi. See oli kummaline unenägu, sest ei seostunud mitte mingil viisil minu hetkelise eluga. Ma polnud mõelnud ei ajast, koolist, matemaatikast, teadusest ega mitte millestki sarnasest. Detailidesse ei hakka laskuma, nii täpselt enam ei suuda, aga ajas rändasin ma liftiga noortekeskuses, kust videokaamerat tahtsin laenutada.
Ühesõnaga, seal kohtasin ma oma matemaatikaõpetajat noorena. Ja mina olin see, kes ütles talle, et matt on huvitav ja maailm on värviline.
Ja see oli minu ajarännu põhjus.

Ehk siis kuhu ma tahan sellega jõuda? Mitte selleni, et see kunagi päriselt juhtuks/oleks juhtunud - mitte seda ma ei usu.
Hoopiski selleni, et lihtsalt universum ei lase juhtuda millelgi, mis juhtuda ei tohiks. Kui ajaränd minevikku oleks olemas, siis oleks sellel oma põhjus. Kui seeläbi miski minevikus muutub ja tulevikku/olevikku muudab, siis see ehk oligi nõnda mõeldud. Aga teada ei saa me seda kunagi, sest koos ajalooga muutuvad ka mälestused. Ei tekigi sellist mõtet, arvamust, et miski oleks muutunud.

Ohjahh, ilmselt ajan ma suht segast juttu.

Lihtsalt, alati pole vaja olla kinni põhjus-tagajärg ühesuunalisuses. Võimaluste maailm on selleks liialt avar. Või liialt tõeline.
Avar ja tõeline.

laupäev, 4. detsember 2010

Hõõguv


Hõõguv. Punane vein? Soojus?
Oranžikad ja kuldsed söeleegid.

Lumi sädeleb ja külm toob nii kummaliselt palju soojust.
Hõõguvalt ebamaist.

Aga mina jäin mänguasjapoes vaatama hoopiski vikerkaarelist kuulikest. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja jäingi vaatama.
Kuidas värvilised kiired sibasid ja üksteist üles keerutasid.
Tantsisid ballisaalis.
Peaaegu oleksingi jäänud sinna sisse.
It's the rainbow ball!

Jah, ma elan endiselt selles tundes, mis kõik ilusaks muudab.

...on see maailm, mis sätendab või on silmad särama löönud?..

reede, 26. november 2010

Sõnadest jääb väheks


Need luuletused. Nendes on vägi.
Neid pole ma lugenud. Neid pole keegi kirja pannud, sest kirjutavad nad end ise.

Need on luuletused, mis on osa maailma kunstist. Ilmutavad end lumes ja tuules, tähtede säras ja pimeduse pilvedes.
Looduses, mida kogeda saab vaid hingates.
End iseendaks hingates, elule avades.

Nad kulgevad tajusid pidi ja vastavad korraga kõigele. Ise vaid küsimustest koosnedes.

Hetked, mis ei kao ja pilgud, mis ei unune.
Puhtad ja olematud. Ja siiski olulisemad mistahes muust.

Millest on tehtud unistused, unenäod, unelmad, uudishimu... Muinasjutud.
Vaadata ja näha. Soovida. Täis tahtmist voolata läbi avastamisrõõmu.
Mis on olemas ja mis mitte?
Sellel pole tähtsust. Vägi ja võim, maailma keeris. Tähtis on kogeda teadmisjanu ja olla avatud kõikidele jäljeradadele. Lasta neil end kanda ja ometi ise kaasa minna vabal valikul.

Kunagi ei tea, mis ees ootab. Ühtegi sammu ei saa täielikult ette kavandada. Iga uus aste on täis põnevust, uut maailma. Sest aeg ja maailm pole enam samad. Sina pole enam sama. Ja ometi oled rohkemat kui eales varem.

Vaata, kuhu liblikad sind juhivad.

Need luuletused haaravad unepiiril enda sisse. Rahu voogab ühes, teises, kolmandas maailmas, fantaasiates, unistustes, sinus endas.

Need luuletused annavad endast märku nõnda harva, et vahel tundub, nagu neid polekski.

Aga hingamisrütmis on ikka lootus ja tuules on endiselt õhku ja tundeid.
Maailm pöörleb edasi, ent hetked jäävad. Hetked, mil seisab kõik muu. On vaid need luuletused.

Nendes on vägi.


/lastes end kanda unetutel ööminutitel, piltidel, luuleridadel, muusikal, maailma kunstil, millest sel hetkel haarasid kaasa need luuletused.

...kuidas sulgeda silmad, kui maailm on nõnda ilus?..







reede, 19. november 2010

Uitaja


Punuvad pesakest ja loovad kodukest.
Seovad end.
Suhete ja kohustuste,
lepingulaviinidega.
Eesmärgistavad, elavad sihipäraselt.

Seavad tingimusi
ideaalsele
mehele-naisele-lapsele
sõbrale-naabrile-kolleegile.

Aga mina hulgun ikka sihitult ja
purustan peaga müüre, endal käed
pattudest mustad
ja silmad
nägemisest joobunud.







Kõndisin täna vanast koolimajast mööda ja tundsin, et selle ajaga võrreldes pole ma eriti palju muutunud. Ikka uitan mööda tänavaid. Vahel tundub, et olen kõigest ja kõigist maha jäänud.
Kui jälle võrrelda. Teistega.

Siis jälle, et nõnda ongi õige. Iga asi omal ajal.
Mina elan ikka omas ajas. Ja enda ajast ette joosta ei saa.
Maha ka ei saa jääda.

Nõnda mõeldes polegi võrdlusmomenti olemas.

Kõik on. Lihtsalt on.
Muutumises või muutumatuses.

Iseendana ja õiges hetkes.


esmaspäev, 15. november 2010

reede, 12. november 2010

Häid jõule!


Õhus on armastust.





Käin ringi täielikus armunudolekus. Pideva naeratusega enda sees...
Nii nagu paar kuud tagasi mulle tänaval hüüti: hey you, smiling lady! :)

Armunud mitte teise inimesse -
armunud endasse ja maailma ja elusse ja kõike ja olematusse.

Tühjusse ja tundmatusse, loomingusse, sügisesse ja tuulde.

Õhus on armastust.

See on kas mingi püsiv seisund, tingitud sellest, et mul on õnnestunud juba veidi pikemat aega elada ilma murede ja valedeta...

Või varakult alanud jõulutunne. See on mul alati varem ära.
Nii et soovin häid jõule juba ette!

...vahel polegi hingamisest rohkemat vaja...


laupäev, 6. november 2010

Öö on hommikust ilusam


Ma võiksin palju rääkida kurbusest. Või ükskõiksusest. Või sellest, kuidas enda peegelduvates silmades näed vaid külma tühjust.

Ja võiksin rääkida hommikutest, mis luupainajalikult piinavad.
Või taovad rütmist välja. Või näitavad asju kaetatud värvides.

Ma ju võiksin rääkida õhtutest, koitudest, hämarikest, vahepealsetest uduhullustest. Unustatud mälestustest, ärakaotatud päevadest, lõikavatest piiridest, ühtesulanud piiridest.

Jäädagi rääkima mõtetest, mis jooksevad finišisse jõudmata, tunnetest, mille avastad alles unenäos näidatava tõe kaudu.

Kujutluspiltidest, mida on tõeliselt võimalik näha vaid korra.

Rääkida pimedusest, särasilmatähtedest. Hundiulgudest ja kuusõõridest, igatsustest ja unistustest, peos sulanud esimesest lumest või viimasest lendulaskmisest. Kriipivatest südametuksetest või hästivarjatud pattudest.

Rääkida öödest, mis panevad sellest kõigest rääkima.

Ma ei räägi.

Mõned lood väljaütlemist ei vaja. Mõned lood jäädvustavad end ise.

Igaühele omamoodi ja ometi kõikidele sellesama võimuga.
Võimuga, mis jääbki
kaasas käima.





neljapäev, 4. november 2010






"Keep on lovin' what is true and the world will come to you,
you can find it in yourself!"







...hea on olla :)...

http://www.youtube.com/watch?v=SPUJIbXN0WY

esmaspäev, 1. november 2010


Mõtted lendavad mujale.
Sõnad kõnnivad mujale.
Neid kordama ei hakka. Ja seal lähebki neid rohkem tarvis.

...vaatan aknal breikivaid ämblikuniite ja neelan kohvist uue maailmasõõmu...

teisipäev, 26. oktoober 2010

Hingetõmme


Olen praegu ühes mõnusas vaatluspunktis,
võngete keskel. Pooleldi ära kadunud.

Aga siiski mitte päris.
Kuulen kõikjal vaikust, mis kõneleb nii olnust kui tulevast.
Sõnadest aru ei saa, ei peagi, ei tohigi.
See lihtsalt on.

Vaikus. Ja maailm. Viis ja elu võnked.

...esimene samm...

kolmapäev, 20. oktoober 2010

Ääremärkused - Stepihunt


Hermann Hesse "Stepihunt" (Kupar, 1993)

Inimeseks saamise risk ja hingede paljusus. Ei pane üldse imestama, et see raamat nõnda paljusid kõnetab.

I'm only happy when it rains, I'm only happy when it's complicated...

(keegi on siin pliiatsiga kohti märkinud. neid, mida minagi märgiks - nii harva läheb kokku.
selline vana paber, higine ja hingega, raamatulõhnane unistus mälestusest. või oli see nüüd mälestus unistusest?)

Kuidas on nii, et kõik mõtted oleksid justkui ära mõeldud? Hakka või Platoni mõttemaailma uskuma. Nagu oleksidki seal alati olemas, noppimiseks õigeks hetkeks õigele inimesele nagu ladvaõunad. :)

(ja omakultuuri hingepaljusus tuleb meelde)

Ma tunnen, et irooniat minus jääb üha vähemaks. Kas ma seda tõesti tahtsin, kui oma uusaastalubaduse andsin?

Ootan'd, ühest küljest inimeseks saamine, teisalt aga "intensiivselt võib elada üksnes oma mina arvel."(lk 47)
Inimene kui minade paljusus? Ei ole konkreetset "mina" ja tõeliselt ei ela enne, kui oled avanud oma meeled kõikdele minadele, tervele maailmale, hingedele, mis on osake sinust, kuid neid enda "minaks", omandiks pidada pole õige?
See vangistabki, ahistab, loob tunde mittekuhugikuulumisest ja vabaduseihalusest. Kõiksus on vabadus?

Oled nii vana, kui vanana end tunned. Muudkui jookseb ringi, aga jalad valutavad. Valu tuleb mujalt, teistest meeltest ning ununeb elukire, surmakire, äkilise tundpuhangu palgel.

Mitte kellegi elu pole paradiis ja ometi pole lugeja tegelikkuses kunagi tegelastest targem. Võib vahel vaid nii tunduda. Ja võib tunduda ka vastupidi. Aga lõpuks oleneb kõik ikkagi ümbritsevast aegruumi taustast ja nägemusest iseendast.

Äriteenija on nii armas sõna. Ja kohutavalt kasule orienteeritud.

Hindamine ja arvustamine, esmamulje järgi otsustamine. Paika panemine isegi kõike teades on ikka täielik jama küll!

"Ptüi, kurat! Habemenuga!" :)

Ära arva endast liiga palju, ehk on igavik pelgalt üks sõna või seisund.

Tantsi-tantsi, keeruta-keeruta, ära ahju purusta-purusta!

Kas kõikidel loomataltsutajatel on päriselt ka suured vuntsid? :D

"Huumor on alati võllahuumor ja vajaduse korral õpitegi te seda võlla all."(lk 187)

/minu ääremärkused ja hetkeuited, paluks mitte liiga tõsiselt võtta!
Ja kui tsitaate tahate, siis lugege raamatut, on seda väärt. :)

laupäev, 16. oktoober 2010

Keerises


Ma ei pruugi saada kõigest aru. Ma ei saagi.

Vahel lihtsalt vaatad lauseid ning jääd mõtlema hoopis inimesele nende taga. Milline ta tegelikult on, oli, saab olema?
Isegi mitte sellele, mis on ajendanud just nimelt seda lauset kirja panema, vaid lihtsalt, üldiselt - milline on ta päriselt?

Ja mis on üldse päriselt?
Millisel hetkel keegi teeskleb? Siis, kui räägib teistega? Kui täidab tööülesandeid? Kui tegeleb loominguga?
Milline neist minadest on päris? Või on kõik maskid. Või koosnebki see päris erinevate nägude kombinatsioonist?

Kas pusle saab olla poolik, kui ta ainult tükkidest koosnebki? Iga tükk on tervik, tükid koos on tervik, tükid pildiks jaotatuna on tervik. Ja ometi läbivad üldist pilti jooned, mis selle katki lõikavad. Või hoopis terviklikumaks muudavad? Sest täiuslikku pole olemas...

Kas mina ise näen õigesti? Ja kas on võimalik üldse õigesti näha? Vahel on nii maailm kui ka minu vaatevinkel sellele natuke viltu. Vahel annavad kaks viltust õige, aga mõnikord jälle keeravad kõik hoopis pahupidi. Ent vahet ma teha ei oska.

Tegelikult pole ma üldse mitte sassis praegu, lihtsalt mõtted keerutavad. Uudishimu pole mulle kunagi asu andnud.

Mis värvi on surm?
Kui ma väike olin, siis tahtsin tablette neelata, et sellele küsimusele vastust leida. Tõsise kavatsusega seda pärast teistele edasi rääkida! (õnneks seletati, et mul poleks võimalik tagasi tulla :))

Consumed -
kirjutamiskeeris on mu neelanud.

...mõned päevad on head ja mõned halvad. Aga mõned
lihtsalt erilised... :)

neljapäev, 14. oktoober 2010


Ei, ausalt, täna olin ma väga tubli. :)
Tegin ära analüüsitöö (lk sai 12) läbi peavalu, päris hea tuli. Ma ise vähemalt arvan.
Tegelikult ma üldse postitan midagi, sest see artikkel kohvist on päris huvitav. Mõtlesin jagada...

kolmapäev, 13. oktoober 2010


Jep, ma olin täna nii tubli. :)

Tulin hommikul üles. Mõelge vaid!
Lõpetasin Tumedaima poole. Ma oleksin seda eile teinud, kui arvuti poleks lollitama hakanud. (millegi pärast ei meeldi talle laadija juhe, selle peab alles pärast käimalülitamist sisse panema)
Vaatasin, mis kellaks homme kodutöö on vaja esitada. ;)
Käisin väljas lehti lugemas ja sügist piilumas.
Tegin internetis fotodele tiiru peale.

Jep, ma olin täna nii tubli. :)
(ma joonistaksin siia silmipööritava näo, kui ma oleksin piisavalt tubli, et uurida, mis märgistusi selleks tarvis läheb!)

/oh seda eneseirooniat! igatahes olin tublim kui üleeile...


Laaditud


Alles nüüd ma tunnen, et suvi maal laadis tõesti mu akusid. Enne ei märka, kui vajadus on.

Ööd, mis olid täis udu ja tirtsusid, kuu pea igal hetkel hõõgumas.
Päevad, mis kulgesid kahekesi iseendaga, kuuma kohvi, pannkookide ja värskelt korjatud marjade moosiga.
Üksindus ja rahu oli see, mis hästi mõjus. Aeg kestis kauem, sest ma ei lugenud teda.
Jasmiinilõhnane...

Nii hea on nüüd tagasi mõelda ja sellest energiat neelata.

Sügis on kooli suhtes alati parem kui kevad. :)

esmaspäev, 11. oktoober 2010

Draakonipilved


Vahtraninapropellerid tõstsid põristades maast üles. Aga kõik draakonipilved pahistasid ninasõõrmetest suitsu ja pilutasid kahtlustavalt oma eresiniseid silmi, päikesekiired ripsmetena ümbritsemas. Jäin otse vaatama nende unistuste sisse.

Täna need säbrutasid...

neljapäev, 7. oktoober 2010


Ma vihkan arvutit. Ma teen ta lahti heade mõtete ja ausa sooviga midagi mõnusalt kasulikku teha ja siis... Ma teen arvuti lahti!

(isegi interneti puudumine ei aita, maal kogesin ;))

kolmapäev, 6. oktoober 2010

Spirited away...



Hinges on see tunne, mis kunagi vanasti, sügisel. See nukrus, tühjus ja sügavus.

Kõik muu peale tunnete ja mõtete on justkui tähtsusetu. Igapäevaelu liigub lihtsalt edasi. Mul pole vajadust sellest rääkida, kirjutada.

Bored by small-talk...

Tahaks jõuda nendesse sügavustesse, kust kunagi ammu põgenesin. Tõsta tunded üles, otsida nad hästipeidetud urgastest välja.

Julgeda vaadata nende kõikide sisse...

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Öös on ...


Oled sa kõndinud juulikuuööl läbi udu ja kastese heinamaa? Vaadanud suureks paisuvat kuud ning kuulatanud iga tirtsu hüüet. Kujutanud ette, et väga kaugel, ehk isegi kuu peal huikab esimene rong oma sireeni. Sirutanud oma käe ette, püüdmaks hiilgavat ööliblikat, aga sõrmed uppuvad udu sisse. Libisevad teisele poole ja igatsusest saab hetkeks rahulolu.

Oled sa astunud kesköötunnil täiskuu suunas mahajäetud taluhoonesse? Astunud läbi metsa, valge salliga end kummituseks muutes. Lugenud lagunenud tares pliidi alla kogunenud põlenud elu jäänuseid ja leidnud armastuskirja Magdale. Oled sa tundnud oma südame põksumist ja tardunud, sest kellegi soe hingeõhk õrritab su juukseid. Ja koerte haukumise peale oma mõtetest ärganud ning silmad vaatamiseks avanud.

Oled sa lugenud tänavalaternast langevaid lumehelbeid? Siis, kui öö on karge ja talv elab muinasjutus. Helbed lendavad nagu haldjatuled valgusvihus. Tahtnud jäädagi neid vaatama, enda sisse neelata, aga samas teadnud, et sellega kaoks maagia. Tajunud, et mõnd imet ei tohigi puutudes rikkuda, et see ka mälestustes imeliseks jääks.

Oled sa istunud pimedas augustiöös keset valgustamata linna? Kõndinud piki jõge ja üle peegelduvate sildade, varjudes puhunud seebimulle ja limpsinud šampust. Taevas on tume ja ainult seep hiilgab nõiduslikult, isegi enda ette ei näe. Ja oled sa siis kuulnud kaugustest kutsuvat muusikat, mis tabab iga sinu hetkelise tundevirve.

Oled sa kõndinud läbi Toomkiriku varemete, siis kui koit pole veel saabunud, aga loojang on ammu möödas? Kõndinud läbi ajast ja aja loost, hinganud sisse killukesi eelnevatest eludest ja vaadanud läbi võlvkaarte tulevasi. Oled sa sirutanud end vaatama tähti? Ja mõelnud, et kui nende kaudu on võimalik vaadata minevikku, siis on ehk võimalik ka aega ennast jälgida. Oled sa oodanud, kuni koidukiired tuleviku minevikuks muudavad ning astunud siis vaid selleks hetkeks tabatud olevikku.

Oled sa leidnud hetki, mis sinust su enda teevad?

pühapäev, 3. oktoober 2010

Suured vesised silmad



Milline tohutu kurbus võib inimest vahel tabada. Nõnda, et ise ka ette ei aima. Nõnda, et põhjust justkui polekski. Kurbus tuleb lihtsalt peale, surub end kurgu alla ja vaatab oma suurte vesiste silmadega otsa. Vaatab nii, et tema silmadest vaid iseennast näed, ujumas selle tohutu kurbuse sees. Ujumas nõnda, et välja ei tahagi sellest saada. Tahadki neelata alla neid pisaraid ja ängi, neelata pimedust ja valu. Sukelduda üleni kurbuse sisse.

Ja see võib igal hetkel juhtuda. Siis, kui naeratad ja räägid midagi lõbusat. Kui lendad, jooksed, tormad tuulena ringi. Siis, kui oled õnnelik. Üks ei välista teist ja üks põhjustab teist. Või vastupidi. Kurbus tuleb ja tabab.

Tabab hetkekaupa, mälestuste ja inimeste kaupa. Tabab lihtsalt ja korraks, tabab aru saamata, miks. Poeb hinge ja kõnnib seal kõik käänud läbi, jäljerada järel. Jäljerada pisaratest, võltsnaeratustest, vihapilkudest, pettumusetorgetest, katki rebitud mõtetest ja tunnetest.

Kurbus tuleb ja läheb. Jätab järele jäljed ja lubab uuestigi külastada. Sina kurbuse sees ja kurbus sinu sees. Tuleb ise. Läheb siis, kui sina lubad. Kui enam kurbusest kinni ei hoia, tema tahab ka vaba olla. Külastada teisi hingi ja hingetusse süstida tunnet.

Kurbus oma suurte vesiste silmadega laseb olla sina ise. Ja kui valmis oled, siis lase tal minna. Tema jäljed jäävad, mälestused ja tunded jäävad. Ja need aitavad edasi, aitavad päriselt ja läbi enda viimaks siiralt naeratada.

laupäev, 2. oktoober 2010


Kes küll sellega hakkama sai? ;)




Tunnistage üles, on karistus kergem!

/ütles detektiiv kahtlusalusele, kui kõik muud nipid süüdistuse esitamiseks olid vett vedama läinud...

reede, 1. oktoober 2010

Sleeping rain


Sügis on värviline.

Mulle meeldib hall sügis. Täis vihma klõbinat ja viskisõõme. Vihmaga tuleb alati palju häid mõtteid. Või lihtsalt teistsuguseid, hinge ja omaenda eluga. Juurdlevaid, analüüsivaid, metsas ringi luusivaid ja halliks hundiks maskeeruvaid... Inspiratsiooni, mis rebib seest kõik lõhki ja jääb. Jääb nii kauaks meelde, et isegi ühestainsast sõnast hakkab valus. Või ilus. Või nõnda tühi, et uus algus on käega katsuda.
Hall vihm paneb teksti elama.

Värvid panevad ennast elama. Ja nõuavad šampust. Kihisevat nagu värvide sees magav vihm. :)

/aga värvilisel sügisel on selge taevas ja mitmes värvis kiiskavad tähed!

reede, 24. september 2010

Lükkame hoogu juurde!


Ma ei ole tavaliselt inimene, kes oma unenägusid kirja paneb. Saati siis veel avalikku blogisse...:)
Aga - seda ma ei saanud endale jätta!

Ühesõnaga läksin mina hommikul tööle ja otse pea kohal nägin sellist kolmnurkset-trapetsikujulist pilve. Nägi kergelt välja nagu laev. Ja ausalt, mul pole hiirtega pistmist olnud juba mitu nädalat, ei läbi ekraani ega päriselt.

Une juurde siis. Või täpselt selle väikese osa juurde.

Taevas olid triibulised pilved. Kohe päris säbrulised, aga pime oli. Lennukitest need polnud. Vaatasin mina ja muudkui vaatasin neid ja nägid välja nagu raudtee. Natuke. Ja siis näen juba lähemalt, et pilvelaeval on hunnikute viisi rotte. Mustmiljon, kui soovite. Koondusid lõpuks kõik äärtesse ja kuskilt kostus hüüe:
"Lükkame hoogu juurde!"

Ja mina muudkui mõtlesin, et kui taevast juba rotte hakkab sadama, siis on viimnepäev lähedal! :)


(muidugi, faktiliselt nad ei sadanud, ainult kimasid edasi.)

Nõnda ma siis alustasin oma päeva.... :)

kolmapäev, 22. september 2010

Ausus


Ma hakkasin taas päevikut pidama. Seda päris päevikut, pastakaga kaustikusse (viimasel ajal kirjutangi palju pastakaga).

Miks? Sest ma tunnen, et ma vajan, et ma tahan, et ma pean olema kusagil läbinisti aus. Iseenda pärast. Rääkida kõigest. Varjamise ja valedeta. Ükskõik kui väikesed või suured need ka poleks.

Ma pole seitse aastat päevikut pidanud...

Elu liigub kuidagi mõnusalt praegu.

...püüan värviliselt aja lugu täiskirjutatud lehti ja lennutan need sügisesse vihmapuhtaks...

esmaspäev, 20. september 2010

Palavikuline!


Mind on vallanud palavikuline teadmisjanu! (ja see pole sugugi seotud sellega, et hetkel nohus vaevlen - siinkohal lisan, et nüüd on Viljandi lõplikult tõestanud, et lisaks patupesale on ta ka viirusepesa :))

Igatahes - tung õppida. Lugeda. Mõtelda. Minu armastus filosoofia vastu on lõpuks ometi uuesti tärganud. Ja ma olen selle üle üliõnnelik!

Lisaks veel see, et mul on see aasta midagi oodata, sest ma tean, mida ma tahan edasi teha. Mitte selle aastanumbri sees, aga selle aastringi sees küll.

Justkui oleksin endale restardi teinud. Keerasin lehte. Edasi ja ometi mõnes mõttes ka tagasi. Minevikuta poleks ka tulevikku.

/Back in Black! ;)

laupäev, 18. september 2010

Inspiratsiooni....kriis?


Kas on võimalik, et mul on liiga palju inspiratsiooni? Kõik tegelased muudkui kihavad sees nagu sipelgapesa. Aga mina tahan tarku raamatuid ka lugeda. Kõige jaoks aega?

Miks ma selle kirjutamisega ennast üldse vaevan, ausalt? No ei saa teisiti, ma võlgnen selle. Nii endale, nendele, kes lugeda tahavad kui ka tegelastele. Eelkõige tegelastele.

Ja ma tahan sellele laulule videot teha!




Praegu on tunne, et ma suudan ja jõuan kõike. Päriselt.

ohjahh.
ja nüüd magama!

/jah, ma endiselt elan öö-päeva äravahetuses!

reede, 17. september 2010

kolmapäev, 15. september 2010


Vastuseks kordumakippuvale küsimusele: millist muusikat ma kuulan? ;)




Your Theme Song is Back in Black by AC/DC



"Back in black, I hit the sack,

I've been too long, I'm glad to be back"



Things tend to get really crazy for you, and sometimes you have to get away from all the chaos.

But each time you stage your comeback, it's even better than the last!









You Should Play the Piano



You are a true music aficionado who loves many musical style and eras.

You find music to be an escape. And you'd like to be relaxed and comfortable when you're making it.



You're very innovative, and you have a unique way of knowing what may sound beautiful.

There's a strong possibility that you could compose some of your own work songs quite easily.



While you have a lot of creative energy, you are also serious and conscientious.

Your musical talent needs time, practice, and lots of privacy to flourish.



Your dominant personality characteristic: your painstaking attention to detail



Your secondary personality characteristic: your natural tendency to be whimsical


Whimsical on jube lahe sõna, eks?

esmaspäev, 6. september 2010

Procrastinating!















Hmm, jätkan seda veel... :))

Vahel on tunne


Vahel on tunne, et sind ei olegi olemas. Pole kunagi olnudki. Ja vahel jälle tahaks, et see nõnda oleks. Kellegi unenägu, kõrvalnihe pärisreaalsusest, täiesti tähtsusetu, sest päris-mina on kuskil mujal ja seetõttu ei oma üldse tähtsust, kes või milline ma siin olen.

Ja ometi oled ka sel juhul oluline, sest välja ei pääse. Ikka ringi käid selles reaalsuses. Teed otsuseid. Jätad nende tegemise elu hoolde.

Vahel tahaks, et maailm kokku kukuks, et saaks otsast uuesti alata.
Ja vahel närivad süümepiinad nõnda, et kuuled isegi seda, kuidas mobiililaadija töötab. Piniseb. Ei lase lahti. Sinust. Maailmast. Südametunnistusest. Reaalsusest, mis võib-olla on vaid murdosake suuremast pildist.

Vahel on tunne, et sina oledki see, kelle ümber maailm pöörleb. Minu enda maailm pöörlebki minu ümber. Ja vahel näed peopesal seda, kui tillukene sa ilmaruumis oled. Peaaegu olematu. Aga ometi tähtis osake.

Universumid on üksteise ümber põimunud, läbi kasvanud, eraldamatud. Kõik on tõde ja kõik on vale. Mitte miski pole olemas ja ometi - kõik on. Just nii nagu peab. Käegakatsutav või ettekujutatav.
Või kas neil kahel ongi üldse vahet?
Miks me tahame vahet teha?

Mitte miski pole võimatu. Mis tähendab, et ka võimatu pole võimatu.
On see ummikseis või kõikide võimaluste korraga avanemine?

Vahel on tunne, et mõtted on elusad ja meie oleme nende kujutlusvõime vili.

Ja vahel on ettekujutus tee iseendast välja pääsemiseks.

Teadus = kujutlusvõime


Teadus on piiritletud kujutlusvõime piiridega. Lack of imagination.
Eeldatakse, et elu ei saa eksisteerida ilma veeta.
Miks?
Sest elu Maal seatakse standardiks. Aga kui see hoopiski erand on? Ja sellepärast ühtegi vallutusplaanidega tulnukat siia ei tulegi (mis sest et kaart on ilmaruumi saadetud), et nad lihtsalt sureksid selles keskkonnas ära. Võib-olla nende jaoks on loomulik radioaktiivsus ja happevihmad ja mürgised gaasid. Tuli ja õhupuudus.

Selle pärast ka kirjeldatakse tundmatuid tegelasi ikka Maal elutsevate põhjal. Nagu šabloon.

Me lihtsalt ei suuda ette kujutada seda, mida me mitte millegagi võrrelda ei saa.

laupäev, 4. september 2010

Äratus



Ma olen rahulik inimene. Ma valetaksin, kui ütleksin, et mitte miski mind ei kõiguta, ärrita või vihale ei aja. Et ma teiste arvamusest ei hooli. Mõjutab. Kindlasti. Aga ma ei tee sellest välja. Üldiselt ei tee ma pea mitte millestki välja.
Ma mäletan, kuidas üks tüdruk mul koolis patsiga jändas. Mingi kontsert oli aulas ja ta istus mu selja taga. See ei kõigutanud mind üldse. Asi lõppes sellega, et tema läks närvi, et mina närvi ei läinud. Päris naljakas. :)

Muidugi, kui nüüd järele mõelda, siis esimeses klassis virutasin ühele rusikaga. Peale seda olen ehk liiga ettevaatlik. Eks kõigel on põhjus jah.

Hakkan vist vaikselt järje peale saama, kooliaeg varsti käes... Sarjad kõik vaadatud ja viimasest viskipudelist ainult natuke jäänud. Jep.

Sillaalune tilkus alkoholisegust.
Viskist ja rummist,
džinn joodeldas end tagasi pudelisse, jättis soovid täitmata ja
sügis looberdas elu vanadesse roobastesse.


Ärkan vaikselt ülesse.

neljapäev, 2. september 2010

Naerata!


Ma tahaksin siia midagi hästi ilusat kirjutada.

Kuidas asfaldile on kirjutatud oled täna nii ilus :)

Kuidas kuu magnetina tõmbab, mis sellest et paistab silmale väike ja mitte päris täis.

Kuidas kurblikud vihmapiisad ninale sajavad ja silmadesse naeratuse toovad.

Kuidas teistpoolt seina kostuv norskamine nii koduselt ja turvaliselt kõlab.

Kuidas harvadest pilkudest sünnib vaade, mis näeb hinge.

Kuidas lihtsalt olemine südant ei piina, vaid hoopiski rahustab.

Need hetked tunduvad nii harvad, aga tagantjärele ainuvõimalikud, kallid ja imelised.

Ilu ei saa paberile panna...

Tahaks nii väga kirjutada kaunist luulet
sellest, kuis vaid armastuses kohtuvad huuled
ning kuidas laulevad õied puhkevad puudel,
kui embuses on hingi ühendavat puudet.

Tahaks nii väga, et luule puudutaks hinge
nagu imelisel hetkel kohatud ingel
või hoolivate käte poolt vormitud kringel.
Nagu videvikutund, mil unustad pinge.

Tahaks nii väga kirja panna puhast ilu,
mida näed, kui jälgid kevadise taeva pidu
või maasikatest moodustuvaid pärliridu
kui päiksekiired vallutanud metsavilu.

Tahaks nii väga panna paberile õrnust,
seda sulgpehmet helluseks muudetud uljust.
Siidset köidikut, mis hoiab eemale kurjust.
Sulnist headust, mis õigel hetkel võtab võimust.

Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema.
Kuid seda iialeski keegi ei saa teha
ning nii just peabki olema...
(27.03.2006)


kolmapäev, 25. august 2010


Ei ole tahtmist kirjutada.... pingutades.

Huvitav, kuidas tänapäeval üks aktsiaportfell välja näeb? Ses mõttes, et sellist asja sõna otseses mõttes vist olemas polegi?

Igatahes nägin ma unes, et leidsin palju raha. Aga koos sellega ka mapi ja hunniku dokumente ja aktsiad ja sellest tuli väga suur jama. Mõrvad ja laibad ja spioonid ja kurikaelad ja ma olin vist paha tegelane.

Ühesõnaga the usual! :)

Ja ma käisin täna võtmeid tegemas ja mis mulle äkitselt meelde tuli? Ma kogusin kunagi võtmeid, hunnikute viisi vedeleb neid igal pool. Ja siis, kui ma väiksena lugesin Edgar Wallace'i põnevikke, siis mina alati mõtlesin, et hakkan muukijaks. Kõigepealt kogun hästi palju standardvõtmeid ja kui nendega seiffi lahti ei saa, siis hõõrun sõrmeotsi vastu vaipa ja klõpsan koodi lahti.
Küllap ma sellest võtmeid kogusingi. Et ühel hetkel avab üks võti millegi, mille sees on hunnikute viisi raha.

reede, 6. august 2010

Aitähh-thankyou-thankyou!


Failed to connect to a windows service....

Markiepoos:
Start computer in safe mode.

logon on to administrator.

Click the start button

Search "cmd.exe"

Select it and then "ctrl - shift - enter" to allow elevation request

Type in - "netsh winsock reset" press enter

Then Restart your computer

Ja töötab! Foorumipostitused on nii vanad, sinna enam ei hakka panema, aga lihtsalt kasvõi mõtteliselt tahtsin öelda tänusõnu!

pühapäev, 25. juuli 2010

Zzzz-zärtz!


Olen ära õppinud täiel jõul naermise. Päriselt. Mitte sellise hullumeelse nagu filmides, mitte sellise südamest, vaid täie jõuga kopsudest, tervest kehast, kogu oma häälepaelte ulatuses, nii et terve õu kajab naermise. See juhtub ettearvamatult ja ootamatult ja lihtsalt naerab. Ma ei ole kindel, kas minu üle või minust välja.

Ok, tegelikult ma ei ole hulluks läinud, seda on juhtunud vaid paar korda ja maal, üksinda. Umbses linnas suudan end kontrollida. Kuigi tagasi tsivilisatsiooni tulek on väga kummaline tegevus.

/Kui läbi udu kuuled sirtsude tirinat ja täiskuu hõõgub helitutele piksenooltele vaatamata, siis tundub hetkeks, et kõik ongi paigas ja just nii, nagu peab. :)


(ps! Fakt, et mult endiselt küsitakse alkoholi ostes dokumenti, teeb mind õnnelikuks.

reede, 18. juuni 2010

laupäev, 29. mai 2010

Siis, kui



Vares lendas üle poriloikude. Siis, kui vihmast tilkusid piisad veepinnale. Taevas oli hall ja vaikne kahin liikus läbi südame. Pilved olid tehtud varjudest ning nilpsasid januselt päikese tuliseid leeke. Neelasid ja suretasid. Maailm pöörles ringi.

Tõeliselt? Kujuteldavalt?

Värvid hajusid ja külmusid lumeks, sulasid vihmaks ja kriimustasid silmi. Haiget tegi vaikus ja lõpmatuse haigutus. Õhuniiskuses olid liigutused keelatud. Elu keerles spiraalina. Õigetpidi, valetpidi, ettearvamatult.

Mälestustes? Väljamõeldises?

Taevas nirises pisaratest. Siis, kui kurbus veeres läbi soonte ja vares lendas üle poriloikude.

reede, 21. mai 2010


See pärineb küll eelmisest aastast, aga kas pole mitte ka praegu aktuaalne? (:

Täna öösel ootamatult ärkasin –
Üks kratt oli loata akna avan’d.
See muidu ehk polekski seganud mind,
Kui kihulaseparv poleks sisse sadan’d!

Üks pirin ja pinin vaid kõrvu kostus
Kord olid nad seal, siis jälle siin.
Nende vastu kaotajaks jäänuksin kohtus
Ning seepärast ründama asusin siis.

Ma taga neid ajasin säraga silmis –
Kuis hasarti küll sattusin ma!
Põgenesid nad ümber elektripirni,
Kuid minu eest pakku ei pääsenud nad.

Lõksu jäid minu peopesa sisse
Või seina ja sõrmede vahele.
Ise nad trügisid aknast ju sisse!
Kas oleksin pidan’d siis alistuma?

Laipade hunnik mu kõrval vaid kasvas
Mõrvarlik geen minus välja lõi
Ka südametunnistus kaasa tatsas
Ning vaimustunult käsi ta kokku lõi.

Lõpuks kui tapatöölt magama heitsin
Vajusin koheselt õndsasse unne.
Hommikul laibad vaid eest ma leidsin
Ning magusa massimõrvari tunde.

esmaspäev, 17. mai 2010

Tulevad ja lähevad



Inimesed tulevad ja lähevad. Mõni jääb pikemaks, mõni lühemaks. Mõni kaob lihtsalt ja kergelt, mõni kaob nii, et ikka see miski... kripeldab. Ja mõni tuleb nii, et algul mõjub halvasti. Või ei teagi. Või ei märka.

Mõni jääb isegi siis, kui tegelikkuses on lahkunud. Mõte ja tunne, mälestus, mis ei olegi mälestus, vaid midagi hoopis enamat. Mälestus, mis võib muuta sind ennast ja maailma. Või olla see ainus, mis ei lase muutuda.

Mõnda tunned lapse-east, mõnda loomingust, mõnda enam ei mäleta. Mõnda hoiad ja mõnda kardad.

Ise ka tuled ja lähed. Teiste elust ja enda omast, muutud ja pöörad tagasi, vahetad oma mõtteid ja tundeid, maskeerid ennast ja hoiad tagasi, lased vabaks ja kaotad piirid. Avardad iseennast seest ja väljast, maailma enda ümber.

Liikumine viib edasi isegi siis, kui suund on vale. Sest siis on võimalik mõista, et suund vale on ning pöörata õigele.

Tulevad ja lähevad. Jäävad päriseks mõjutama.

teisipäev, 11. mai 2010

Võõrdunud



Võõrdunud arvutist, sõna otseses mõttes. Midagi head võib sündida ka haige olemisest, eks ole? Kirjutan pastakaga paberile, voodi taga on seitse juturaamatut, mida paralleelselt loen. Vanad hääd ajad tulevad meelde. Ja arvuti teen lahti sõna otseses mõttes konkreetse vajaduse tarbeks, isegi kõik sarjad on mul vaatamata! Ja ei huvita ka!
Ohh. (:
Juunist algab puhkus, siis lähen maale, kuni kool ka läbi saab, siis... Ei teagi, eks vaatab, kuidas maal olukord on. Võib-olla sinna, võib-olla Eesti peale laiali valguma. Igal juhul värskesse õhku!

pühapäev, 9. mai 2010

esmaspäev, 3. mai 2010

Enesetunde seletusi?



Lihtsalt endale pärast ülevaatamiseks, sest praegu viitsin lugeda pooleli vaid põrgu tähendust. Aga ma tulen siia tagasi! Jube põnev hakkas... Hetkel aga jätkan nende omapoolsete seletuste tumdmist!
:)

põrgu ‹illat. põrgusse e. põrgu 1›

1. s. surnute ja pahade vaimude asupaik, allmaailm; ristiusus ja judaismis patuste surmajärgne karistuspaik. Paradiis, põrgu ja puhastustuli. Põrgut valitseb kurat. Patused ja paganad heidetakse põrgusse. Head inimesed lähevad pärast surma taevasse, pahad põrgusse. Kurat viis mehikese otseteed põrgu. Põrgus ootavad hirmsad piinad. Küll sind põrgus praetakse! Kalevipoeg jäänud kättpidi põrgu väravasse kinni. Vajugu ma põrgu põhja, kui valetan! Siin on palav nagu põrgu eeskojas.

*.. hädakisa ja karjumise peale tuli põrgust värava juurde igasuguseid pärgleid ja kuradeid nagu tolmu. J. Jaik.

*Põrgu kõigile on valla, taevas ainult harvadele. F. Tuglas.

2. s. PILTL füüsilistelt tingimustelt raske v. õudne paik; olukord v. elamine sellises seisundis. Maapealne, kodune põrgu. Lahingute, raevuka heitluse põrgu. Siberi laagrite põrgust pääsesid vähesed. See mees käis sõjas mitmest, kõige hirmsamast põrgust läbi. Eesliinil keeb tõeline põrgu. Töö kaevanduses oli täielik, päris põrgu. Orjade elu oli pidev põrgu. Lapsed tegid vanemate(l) elu põrguks. Üks hammas suus teeb põrgut 'valutab metsikult'. Meie abielu on põrguks muutunud. Kui ma sellest põrgust veel pääseksin.

*Mäletan .. kaptenit, katlaruumi kuuma põrgut ja higirättidega, tahmaseid kütjaid. J. Smuul.

*Kui aga mured iga päev ja öö piinavad, siis on põrgu juba maa peal valmis. M. Metsanurk.

|| ränk hingeline kannatus, ahistavad mõtted ja tunded vms. Siseheitluste piinav põrgu.

*Nüüd algas minu põrgu. Teadmatus, kahtlused, kaotusehirm, mahajäetu ahastus.. M. Seping. Ls. laagri|põrgu, lahingu|põrgu, sõja|põrgu, tulepõrgu; pärapõrgu.

3. s. (interjektsioonilaadselt) keskmise kangusega vandumis‑ ja kirumissõna, kasut. negatiivse (mõnikord ka positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa.

a. (üldiselt, mitte millelegi otseselt suunatuna:) pagan, kurat.
See on põrgu teab mis! Põrgu päralt, kus sa oled olnud? Ära nüüd põrgu päralt enam iitsatagi! Põrgu pihta, no oli see alles kala! Põrgu seda teab, mis sellest kõigest saab! Kuhu ta jääb, põrgu teda võtku! Kurat ja põrgu, tuli ja põrgu, nüüd ma teile alles näitan! Oi sa põrgu, asi on ju päris hull! „Oi põrgute põrgut!” ahastas Ain. Nüüd on (päris) põrgu lahti 'asjad hullusti'. Nüüd läheb (lausa) põrguks, põrgu lahti 'asi hulluks'. | (illatiivis). Keri põrgu, või ma kutsun politsei! Kerigu, käigu põrgusse, mis see minu asi on! Käigu see töö põrgusse! Mine selle jutuga kohe päris põrgu! Põrgusse sõida oma äride ja asjaajamistega! Sõitku põrgu, mina seda asja kaasa ei tee! Ah, põrgusse kõik ettevaatusabinõud!

b. tunderõhuliselt, hrl. koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust. Kust põrgust sina nüüd lagedale ilmusid? Kust põrgu(st) ma selle raha võtan? Kuhu põrgu põhja sa mind vead? Kes põrgu(t) mul käskis seda teha! Kus põrgut ta võib täna ringi kooserdada? Mida, keda põrgut sul veel vaja on! Mis põrgut, mida põrgut siin nii vahtida on? Kuhu põrgut mind toodi?

*Aga ütelge mulle ometi, mis põrgu pärast te sealt Venemaalt nii ruttu tagasi tulite? O. Luts.

4. adj. KÕNEK pöörane, metsik, põrgulik. Teil peab küll põrgu 'kõva' kannatus olema! Jalg valutab põrgu moodi 'väga'.

*Mõtlesime, et asi paraneb niigi. Aga järjest põrgumaks on läinud. M. Traat.

5. s. (rahvapärane ütlus koobaste, koobastiku kohta). Tori, Helme põrgu.

6. s. (liitsõna järelosana) mingi paheline koht v. asutus. Ls. jooma|põrgu, kaardi|põrgu, mängupõrgu.

∆ põrgu põhja (~ põrgupõhja) kiruma ~ vanduma ~ needma ~ manama kedagi v. midagi hirmsasti, kõvasti kiruma, sajatama. Kirub oma hooletust, kodust elu põrgu põhja. Oli vihane ja vandus oma ülemusi põrgu põhja.

∆ põrgu(sse) saatma kedagi minema ajama, kellestki v. millestki lahti ütlema, millelegi käega lööma. Püüdsin talle aru pähe panna, aga ta saatis mind põrgu. Saatsin ta põrgusse kogu selle jutuga. Mis sa jändad selle taluga, saada kõik põrgu!

∆ [kellelegi] põrgut (palavaks) kütma kellegi olukorda talumatuks, väljakannatamatuks tegema, kellelegi säru andma. Las nad tulla pealegi, küll me neile põrgu palavaks kütame!

*Ma kütan teile niisukese põrgu, et teil kaob igaveseks himu lastelt nende isa üle lüüa. A. H. Tammsaare.

∆ [kellelegi] põrgut tegema (kellegagi) kõvasti riidlema, (kedagi) läbi võtma. Küll ma talle selle tembu eest põrgut teen!

*Kui Antsoni vali tenor oli pool tundi telefonitorus põrgut teinud, siis sai nii mõnigi asi korda aetud. A. Vaarandi.

∆ põrgut temaga ~ sinuga ~ nendega (käegalöömise, ükskõikse suhtumise puhul:) olgu pealegi.

*Kuid Oskar korraldas igal hommikul uue kontrolli, kuni mehed tüdinesid ja järele andsid – põrgut temaga, ega need pakikesed leiba küsi. O. Tooming.


umb|luu

1. FOLKL ülekohtust v. õnnetut surma saanud inimese sääreluu, mis ulub surmasaanu hukkumiskohal ja ajab välja verist vahtu; selle sääreluu hüüe.
Kusagil kisendas ja oigas umbluu. Roostikust kostev umbluu ajas hirmu nahka.

*Jäin umbluu laulu ootama noil kottpimedatel öödel .. J. Semper.

2. KÕNEK segane v. kahtlane jutt; totrus, vale. Umbluud ajama.
Ma ei taha kuulata seda mõttetut umbluud. Rein hakkas aga muudkui jälle oma umbluuga pihta, kuigi kõne all olid hoopis teised teemad. Valetas teab mis umbluud kokku. Ärnit ei maksa uskuda, tema jutus on alati palju umbluud.


une|nägu

ka PSÜHH
une ajal tekkivad kujutluspildid ja mõtted, mis näivad magajale reaalse elamusena.
Selge, segane, katkendlik unenägu.
Nägin halba, veidrat, huvitavat unenägu. Haiget piinavad kohutavad luupainajalikud unenäod. Indiaanlane ei eristanud unenägu ja tegelikkust. Püüdis öist unenägu asjata meelde tuletada. Unenägudes esineb tihti tagaajamist, seiklusi, piinlikke olukordi. Võikast unenäost ärgatakse kergendustundega.
Sügav ja unenägudeta uni. Ostis laadalt unenägude seletaja 'unenägusid seletava raamatu'. Vaat mida see unenägu tähendas! Unenäod lähevad mõnikord täide. Uskus endeid ja unenägusid. Tüdrukud pidasid poisi juttu hobuse unenäoks 'mõttetuseks'. Kogu elu näis talle kurja, halva unenäona. Noorpaar elas nagu magusas unenäos. Usu unenägu, peksa tuult ehk taota varju.
Vs. || unistus, unelm.

*Istume, armas, veel, enne kui läheme ... Veel minut unenägu, hetk enesele ... F. Tuglas.

*.. aegade lained uhuvad nooruse unenäod ja mälestused oma teed .. H. Sergo. Ls. hirmu|unenägu, õudusunenägu.

luu|painaja

FOLKL unes esinev rõhumis‑, ahistustunne, mis tekitab kujutluse, nagu rõhuks v. tallaks keegi magajat.
Mehel käinud öösiti luupainaja peal. Luupainaja vaevanud teda nii, et hommikul olnud ta higist märg. Hirm, mure rõhus luupainajana südant. Väsimus vaevab luupainajana keha. Tüütu inimene, käib nagu luupainaja mu kannul.



pühapäev, 2. mai 2010

Hala? Hala? Hala? Milline hala?




Haige on vastik olla. Arvestades veel fakti, et mul on järgmine nädal väga tähtis olla Viljandis. Ja jälle olen mina haige!

Ohjah. Aga imetore raamat selle kõige kõrvale lugeda on Kolm musketäri, nii vahva. Vanasti ma lugesin Väikest printsessi, aga ütleme ausalt, ma olen selle jaoks liiga vana. Kuigi fantaseerimine ei taha vist kunagi lõppeda. Hoidku ükskõik-kes selle eest!

Pea räägib umbluud. Aga mina kujutan ette, kuidas ma haiguse endast välja tirin. Nagu vahel õhtuti mõtted, mis magama ei lase jääda. Nagu Pensieve, või siis seesamunegi Mõttesõel Harry Potteris. Üks neist asjadest, mis mulle seal kohutavalt meeldis. Nojah, aga mina kohe viskaks mõtted konkreetselt peast välja, ja siis kui vaja, korjaks jälle üles. Nii et need vahepeal eksisteeriksidki ainult selles Mõttesõelas.

Hmm, mnjah. Mul olid veel tänaseks isegi plaanid ja... Vastik! Ja miks kõik minema kolivad ja üleüldse ja niikuinii?

Eilne päev jäi kirjutamise mõttes täielikult vahale. Mis aga loomulikult ei takistanud mul täna öösel oma segasemast segasemates unenägudes nägemast kõiki neid loogikavigu. Oehhh. Terveks saades unustan nagunii jälle ära.

Nututuju, kergemal kujul. Selline nagu kõige romantilisemat filmi vaadates... (pean silmas loomulikult Wall-e't...)

Pagana lapsed kah väljas kisavad. Ilgelt kuri ja irooniline tahaks täna olla. Hmm, millisel päeval ma ei oleks?

Noh jah, tagasi musketäride juurde! :)

/veel eluvaim sees ja testament tegemata!


kaidi,
umbluu-unenäo radadelt

reede, 30. aprill 2010

Maastikud ja lained




Täna öösel lugesin sellist raamatut nagu Virginia Woolfi "Lained".
Või kas lugesin on selle jaoks õige sõna? See imas mind endasse, mattis lainete alla ja koos hingama. Laused ja sõnad ja mõtted ja... mis tegelikult polegi laused ja sõnad ja mõtted, lihtsalt tunnetus.

Ja peale seda jooksid lihtsalt mu enda mõttedki ringi ja ringi ja ringi. Seosetult, aga ometi tundus, et oluliselt.

Ohjah. Ja mõtlen, et kui ma ei peaks igal hommikul kell viis tööle minema, siis suveajal tuleksin sel ajal lihtsalt üles. Noh, mitte üles, aga lööksin silmad lahti. Sest sel ajal tulevad maailma kõige toredamad mõtted.

/olen vist liiga kauaks mõtetemaastikule ära eksinud! ;)

Peab volbrile minema.

neljapäev, 29. aprill 2010




Täielik.... üleliigne.... närvilisus?
Ei teagi. Täielik jama. Ja rämpsu on kõik kohad täis.
Kodu, arvuti, pea, linn, jõgi ja veel sada asja.

Kuigi-kuigi, asjad siiski liiguvad! (isegi mina, endale omases venivas teolaiskuses)

Aga midagi lõbusat, mille lingi leidsin tripikast!

teisipäev, 27. aprill 2010

Mida vajasin nii kaua...







Inspiratsioon. See Õige. Selle jaoks, mis tähtis. Mulle.


Mitte järjekordse pisikrimka tarvis. (mida oli siiski meeletult lõbus kirjutada!) ;)

Rääkides muust, siis kevad on nii ilus, et mul on tunne nagu oleksin päikese alla neelanud!

neljapäev, 22. aprill 2010

Vihm



Vihma rabistas katusel. Tirilimps. Nii rammestavalt. Janunesin vee järele vihmabarjääris. Või maailma järele selle taga? Nii lähedalt lummav. Sirutasin käe ja hetkeks tundus, et tõepoolest jõuan, jõuan…
Kuid sõrmega puutudes muutus sissepääs vihmaks. Kardinad olid taas ette tõmmatud ning pettumus torkas valusalt.

Väljastpoolt sisse vaatamas.

Pöördusin tagasi heinalaka varju.
Lõhn oli täis mälestusi. Mitte minu omasid, vaid neid võõraid. Neid, mida ainult ettekujutus suudab esile manada.

Vihm trummeldas katusel oma rütmis. Vihm, mis minusse ei puutunud, kuid ometi neelas mind, pildid liikusid filmina.

Hämaraks kiskus, pimedaks. Kuid ometi nägin kõiki neid mälestusi, mille olin enda omaks neelanud. Tundnud läbi. Ämblikud ronisid heinakõrtel, minu peal. Ma tundsin neid, aga enam ei näinud. Ja sellegi poolest olid nende õhuliselt kerged jalaasted olemas.
Võrk libises ümber. Võrk illusioonist, sellest mis oli teisel pool seina.

Vihma sadas.
Südamega ühes taktis. Või tuksus süda vihmaga ühte?
Hingasin läbi enda ettekujutuse. Õhuaugus.

Vihma monotoonsus rääkis. Rääkis lugulaulu sellest, kuidas maailmade vahel kõik seisab ja kiht kihi haaval aega vormitakse. Pilt ja hetk ja olematus.

Ja rääkis sellest, kuidas maailmadest läbi vaadatakse, ehitatakse nagu mulle. Mitmekaupa, ühekaupa, tilk tilga haaval.

Olingi seal. Maailmade vahel. Väljastpoolt sissepoole. Nägemas.
Hingasin. Seisatusin. Mind ei olnud. Ainult vihma laul kostus siia. Maailm jäi selle taha. Uduselt nähtamatuks. Väljastpoolt sissepoole on vaba.

Vihma raskus vajutas. Vaatasin maailma, sirutasin käe. Vettinud hing jäi vaid peopesa külge. Olin ma sees või väljas?
Vihma sadas lakkamatult.

Läbi vihma on öö laskunud. Öö teeb kõikidest unistajad.


...tolmust on kootud heietused heinapepredest lendaval vaibal...


kolmapäev, 21. aprill 2010



Ma nägin raamatut pealkirjaga "30 mõttemütsi. Lihtsad vahendid oma mõtlemise korrastamiseks"

Aga ma ei taha oma mõtlemist korrastada!

Mulle meeldib sassis olla. :)

pühapäev, 18. aprill 2010

Salaaken



Secret window



I killed a mirror. And my shower door.

Huvitav, kuidas oleks seda olnud vaadata siis, kui ma raamatut ei oleks lugenud? Aastaid tagasi muidugi, aga ikkagi. Ma mäletan seda nii hästi. Ja ma mäletan, et ma tahtsin kohutavalt filmi vaadata, aga mingil põhjusel jäi see tegemata. Noh, nüüd vaatasin.

Algus oli eriliselt hea! Kojamehed autoklaasil, tõsiselt hea.
Et midagi veel öelda? Väga hea, pettuma kindlasti ei pidanud. Hästi väljapeetud film, Johnny Depp ja udu järve kohal.
Isegi põnev oli.

Now, where was I?

Ahjaa, magamas...

laupäev, 17. aprill 2010

Kazuo Ishiguro "Päeva riismed"




„Miks, mister Stevens, miks, miks ja miks te peate alati teesklema?“
(lk 144, 2006 – miss Kenton)



Keskne tunnetus. Kahtlused iseenda suhtes, mida ülemteener Stevens sõnades ei väljenda (kui lõpuleheküljed välja arvata), kuid mis on läbi tunnetatavad.

Kohaneda uute kohustustega, mis traditsiooniliselt ei kuulunud minu tegevusvaldkonda, on praegusel muudatusterohkel ajal täiesti võimalik; kuid lõõpimine on hoopis iseasi. (lk 19)

Kahtlused oma tööandja lord Darlingtoni suhtes, viimase seotus lepituspoliitikaga enne Teist Maailmasõda, mis algas Versailles’ rahulepingu ülevaatamisega.
Ta meenutab pöördepunkte nii suhetes kunagise majapidajanna miss Kentoniga, lord Darlingtoni käitumises, enda käitumises kui ka oma töö tähtsuses ja sellest arusaamises.

See oli lord Darlingtoni väike kavalus, et ta seisis raamaturiiuli juures ja uuris käidete selgi, kui ma trepist alla tulin; mõnikord tõmbas ta mõne raamatu välja, et kohtumine paistaks igati juhuslikuna, ja teeskles, et on sellesse täielikult süvenenud. Hetkel, kui ma pidin tast mööduma, ütles ta: „Ah teie, Stevens,ma just tahtsin teiega rääkida.“ (lk 60)

„Te kõik olete korralikud inimesed ja tulvil kõige paremaid kavatsusi, kuid lubage teilt küsida: kas te üldse kujutate endale ette , milliseks on muutunud praegu maailm teie ümber? See aeg on läbi, mil te võisite tegutseda oma üllastest soovidest lähtudes. Niisugused džentelmenid nagu meie hea võõrustaja on ikka veendunud, et nende otsene kohus on sekkuda sellesse, millest nad mitte kui midagi aru ei saa. Missugust jama ma nende päevade jooksul siin kuulnud ei ole! Üllameelselt naiivset jama./---/Professionaalsuse terviseks!“ (lk 100 – mister Lewis)

„Inimesed kannatavad. Lihtsad väärikad tööinimesed kannatavad kohutavalt. Saksamaa ja Itaalia on asja käsile võtnud ja omal maal korra majja löönud. Nagu arvatavasti omal kombel ka need neetud enamlased. Vaadake, koguni president Roosevelt ei ole kartam löönud ja on astunud oma rahva huvides otsustavaid samme.“ (lk 186 – lord Darlington)

See on arukas lojaalsus. On selles midagi „ebaväärikat“? See on lihtsalt tõe tunnistamine, mida ei saa tunnistamata jätta: sellised nagu teie ja mina ei suuda iialgi tänapäeva maailma suuri probleeme ning meil on kõige õigem jääda täielikult lootma sellise tööandja peale, keda me peame targaks ja auväärseks, pühendades kogu oma jõu ülesandele teenida teda oma parimate võimete tasemel. (lk 189)

„Seda, kuidas nad teda ära kasutavad, manipuleerivad temaga, muudavad midagi üllast ja õilsat millekski muuks – millekski selliseks, mida nad saavad oma võigastel eesmärkidel ära kasutada? Seda te lihtsalt peate mõistma, Stevens.“ (lk 209, mister Cardinal)

„Lord Darlington ei olnud halb inimene. Hoopiski mitte halb inimene. Tal oli vähemalt see eelis, et ta võis elu lõpul öelda, et oli ise oma vigades süüdi. /---/Kõik need aastad, mis ma tema teenistuses olin, uskusin ma, et teen midagi kasulikku. Ma ei saa iialgi öelda, et olen oma vigades ise süüdi. Seepärast pean ma endalt küsima: kui väärikas see kõik ikkagi oli?“ (lk 227)

Enda töö analüüs ja selle tähtsus, uskumus, milline on väärikas ülemteener.


Vähegi asjalik ülemteener peab inimeste nähes elama oma osas, elama täielikult ja tervenisti; ta ei tohi teiste nähes oma osast hetkekski välja langeda, et siis järgmisel momendil jälle oma rollis esineda, nagu oleks see kõigest mingi maskeraadikostüüm. (lk 158)

Suurte ülemteenrite jaoks on professionaalne pale sama, mis korraliku džentelmeni jaoks ülikond: ta ei lase seda endal seljast võtta inimeste nähes ei kaabakatel ega asjaoludel; nad riietuvad lahti vaid siis ja ainuüksi siis, kui nad seda ise tahavad ning ilmtingimata ilma tunnistajate juuresolekuta. Selles, ütlen ma, seisnebki „väärikus“. (lk 44)

Need meie seast, kellel oli professionaalset auahnust, püüdsid tungida võimalikult lähedale sellisele rummule. Sest meie põlvkond, nagu ma juba märkisin, oli idealistide põlvkond, kelle jaoks ei olnud tähtis mitte üksi see, millise säraga, vaid ka mille nimel nad oma meisterlikkust rakendasid; igaüks meist unistas salajas anda oma väike panus parema maailma loomisesse ning oma ala professionaalidena nägime parimat võimalust selleks, teenides meie aja suurmehi, kelle kätesse oli usaldatud tsivilisatsiooni saatus. (lk 112)


Lubage mul teile nimetada, et ma ei taha hetkekski jätta muljet, nagu oleks õhtu, mis alguses ähvardas mu tööandja lootused tühjaks teha, lõppenud nii edukalt ainuüksi tänu lauahõbedale. (lk 131)

Ülemteenri puhvetituba on minu arvates võtmekoht, kogu maja juhtimise keskus. (lk 154)

Raamatut on lihtne lugeda, kuid oma sügava jälje jätab see ometigi.

„Tänu jumalale, mister Stevens, selles raamatus ei ole mitte midagi skandaalset. Tavaline sentimentaalne armastusromaan.“ (lk 156, miss Kenton)

Kuid nõustuge, et sellised asjad ei ole haruldased, kui mõtled kaua ja pidevalt ikka ühest ja sellestsamast: tõde tuleb päevavalgele alles siis, kui kõrvalised asjaolud täiesti juhuslikult sellele tähelepanu juhivad. (lk 13)

Olen kuulnud purjede all seilanud inimestelt sellest hetkest, kui rand kaob lõplikult silmist. Ma arvan, et too ärevuse ja erutuse segatunne, millest räägitakse sellise hetgega seoses, meenutab väga minu tundeid Fordis istudes, kui maastik muutus mulle võõraks. (lk 26)

Just nimelt efektsuse ja teatraalsuse puudumine on see, mis eristab meie maa ilu. Oluline on siinjuures selle ilu rahulikkus ja tagasihoidlikkus. Otsekui teaks maa ise, et ta on ilus ja suurejooneline, ega peaks tarvilikuks seda kuulutada. (lk 30)

Asi oli selles, et neil viimastel tuli pähe abielluda ja lahkuda teenistusest. Ma olen alati näinud niisugustes armusidemetes suurt ohtu majas sisseseatud korrale. (lk 50)

Võib-olla peab tõesti ette võtma automatka selleks, et sattuda niisugustele üllatavatele uutele vaatenurkadele küsimustes, mis nagu oleksid juba ammu otsast lõpuni läbi mõeldud. (lk 113)

Oma loomult jätab teravmeelne vastus väga vähe aega läbi mõtelda kõikvõimalikke tagajärgi enne vastuse kuuldavale toomist, sest vastata tuleb kiiresti ning inimene, kellel pole vastavaid kogemusi ja harjumusi, võib kergesti hoopis midagi kohatut öelda. (lk 125)

Kuid mis mõtet on kogu aeg oletusi teha, mis oleks võinud juhtuda , kui sel ja sel hetkel oleks kõik olnud kuidagi teistmoodi? Nii võib ennast peast segaseks mõtelda. Igatahes on väga hea rääkida „pöördepunktidest“, kuid neid hetki võib ära tunda ainult tagantjärele. (lk 167)

Ometi pole kahtlust, et tema sõnades on terake tõtt: sellisel maal nagu seda on meie maa, peavad inimesed vist tõesti mõtlema suurtest asjadest ja neil peab olema nendes asjades oma seisukoht. Kuid elu on elu ja kas saab lihtsalt inimeselt nõuda „kindlaid seisukohti“ kõige erinevamates küsimustes. (lk 182)

„Lõppude lõpuks ei saa ju kella tagasi keerata. Ei saa ometigi elu lõpuni mõtelda ainult sellest, kuidas kõik oleks võinud olla.“ (lk 223, miss Kenton)

„On vaja osata tunda rõõmu iseendast. Õhtu on päeva parim osa. Teie olete oma päevatöö teinud. Nüüd võite käed rüppe panna ja tunda sellest rõõmu.“ (lk 227)

Tunnete segu nii peale lugemist kui selle ajal. Tunnete segu peategelases, mis kokkuvõtteks annavad tähenduse teekonnale.

Võib-olla peaksin tõesti hakkama suhtuma lõõpimisse märksa hoolikamalt. Olgu kuidas on, aga kui järele mõtelda, siis see polegi nii rumal asi, eriti kui võtta arvesse, et naljatlev vestlustoon on tõesti südamliku inimestevahelise suhtlemise võti. (lk 229)

Hea on lugeda häid raamatuid!



Illusionist

The Illusionist



Ma hakkasin seda vaatama lootuses näha illusioonide telgitaguseid. Noh, seda ei juhtunud, aga pettumust film sellegi poolest ei valmistanud. Oli lihtsalt teistsugune, kui ma arvasin (ega enne ei uurinud ka).
Üks paremaid filme, mida ma viimasel ajal näinud olen.
Ja kuigi ma korra kahtlustasin, kuidas see lõppeda võib, siis mingil hetkel võttis lugu sellise hoo, et ma enam ei julgenud lõppu välja pakkuda, nii et kokkuvõttes isegi see kergelt üllatas.

Mõnusa atmosfääriga kvaliteet. Parajalt huumorit (kelle silmis musta, kelle silmis mitte), põnevust, salapära ja veenvust.
Tõesti hea film.

neljapäev, 15. aprill 2010

Lemmikpingid



Täna jalutasin Tartu peal ringi (räägin, nagu oleks päev juba läbi) ja istutasin end siia ja sinna ja meenutasin igasugu istumisi nendel pinkidel ja nendel, kuhu täna ei jõudnud.
Mina olen vist pingiinimene, saab sellist määratleda? Selle asemel, et minna kohvikusse, ostan mina mingi joogi kuskilt kaasa ja istun pingile just seal, kus on kõige väiksem tõenäosus mõnd teist inimest märgata. Liiati siis veel tuttavat.
Istun üksinduses, jälgin elu. Aeg-ajalt kõnnib keegi mööda, säutsuvad varblased ja vaatavad sellise näoga otsa, et poeta mulle saia!
Mõtlen omi mõtteid, mõlgutan ennast kevadesse. Üldiselt ma siis ei kirjuta, pigem lihtsalt lasen mõtetel ja tunnetel selgineda ja omasoodu rännata.

Lemmikpaigad?

# Otse tähetorni taga olev pink. Seal on neid kolm, aga üks on teistest natuke eraldi.

# Toomemäe taga, Vallikraavi tänavasse viiva trepi vahepaigas. (see, mis majade vahelt läheb)

# Haridusministeeriumi juures olevad pingid. Seal kõnnib küll igasugu Kruusesid ja Lukaseid mööda, aga ega nemad mind häiri. Ja varblaseid on palju.

# Toomel korvirõngaga mänguväljakul olev kiikuv pink. Talvel on seal eriti hea istuda ja kiikuda meeletu hooga. Nii, et metallketid ragisevad. Ja teise mänguväljaku taga mäenõlval puu all. See aga on suhteliselt populaarne koht.

# Botaanikaaias karukuju juures. See on aga vilus.

# Taskus teisel korrusel NewYorkeri kõrval asuv pink.

# Ühe teatud kooli hoov, eriti öisel ajal! ;)

Midagi jätsin kindlasti välja ja hea ongi. Ja mis on selle jutu mõte? Pole aimugi. Mõtted lendavad pingilt tõustes kõigi nelja tuule poole!

esmaspäev, 12. aprill 2010



Solar system builder
Nii kurb on vaadata, kui minu planeet, millel on life developed was destroyed!

reede, 9. aprill 2010

Üle mõeldes



Ma ei karda füüsilisi elukaid. Mina kardan oma mõtteid.
Tõesti, te võite mind saata draakonitega võitlema, koeralt konti ära võtma või ussipesast aaret otsima. Ma olen just sedasorti inimene, kes jookseb auto ette, et teist inimest päästa. Loll mis loll jah.

Aga enda mõtteid ma pelgan. Ja nende eest juba ära ei jookse. Füüsilise ohu eest kimavad head jalad minema, aga mõtted, need ronivad kuklasse ja sõidavad ikka kaasa.

Jälle mõtlen üle... :)

esmaspäev, 5. aprill 2010

Hing ihkab teele



Ja just nii ongi.
Alates eelmisest pühapäevast. Tulin töölt, raudteejaamast mööda, rong seisis ja ootas mind. Ma ei tea, mis suunas ta läks, ilmselt Tallinna, aga ootas ta kohe päris kindlasti mind. Oleks mul arvuti kaasas olnud, oleksin peale ka astunud. Lihtsalt läinud sõitu.
Eile päris nõnda polnud, aga ainult selle pärast, et ma tundsin end halvasti.

Kõik minu mõtted on haaranud teeleminek. Rahutus, mis tahab jalad selga visata ja lihtsalt minna. Uus ind on tekkinud. Kõik asjad korda ajada võimalikult kiiresti, et ma saaks võimalikult kiiresti minna. Ehk teisisõnu juunis, kui algab puhkus. Mul on see aasta pikk puhkus ka.

Kutsutakse, ma kohe tunnen! Hing ihkab ju teele. :)

laupäev, 3. aprill 2010



JEE! TARTUSSE TULEB 3D KINO!

Unetus



Unetu.
Ma olen unetu. Mitte et ma siis sellel mittemagamise ajal midagi kasulikku teeks! Oh ei, ainult veidraid asju kujutan ette.
Ma süüdistan kõiges kellakeeramist, just sel hetkel see algas. Isegi õhtune piparmünditee meega ei tee asja paremaks, suisa kehvemaks. Ega ma ei nuta, unetu olla on mõnikord vahva.

Tulevad nii toredad mõtted.

Et miks nina mulle midagi vaadates ette jääb? No mis evolutsioon see selline on? Või võtame näiteks varbad. Milleks see taandareng? Varbaid saaks igasugu toredateks asjadeks kasutada, kui nad veidi pikemad oleksid.
Siis tulevad igasugused detektiivilood (kas alustame mänguga?), mis korraks põhjalikumat projekti edasi lükkavad. See ei ole hea, aga äkki ikka on ka? Saab täna värskemalt jälle alustada?

Ja unetuses mäletab unenägusid. Kui ma magan päevas kaks tundi, siis sellest terve tunni näen ma und! Protsent on 50-50. Kas pole tore? Segane, aga tore.

Ja vihm on mõnus. Kerge vihm, aknast paistab nukker, aga välja jõudes on säherdune tunne, et nüüd kohe hakkan ma kasvama. Ajan võrsed välja ning nina piilub mulla seest.

Vahin keset ööd aknast välja, udu tõuseb ja valgussambaid on taevas täis. Ja ennäe imet, naabermaja korstnast kerkib suitsu. Ju siis on peale minugi neid unetuid.
Peaasi, et üle läheks.

Sest siis jääks unetus ainulaadseks ja mitte tavapäraseks. Ja ainulaadne olukord tähendab midagi. :)



reede, 2. aprill 2010

Red Dwarf





Või hoopiski nõnda?

I'ts cold outside,
There's no kind of atmosphere,
I'm all alone,
More or less.
Let me fly,
Far away from here,
Fun, fun, fun,
In the sun, sun, sun.

I want to lie,
Shipwrecked and comotoase,
Drinking fresh
Mango juice,
Goldfish shoals
Nibbling at my toes,
Fun, fun, fun,
In the sun, sun, sun,
Fun, fun, fun,
In the sun, sun, sun.



laupäev, 27. märts 2010

Hea, et nägin



See oli lihtsalt vau! Ja ma poolkogemata vaatasin võistlust!



Et nagu nii tohutusuur kiirus!

reede, 26. märts 2010

Hinge poeb nii ilus kui inetu



Mõnikord on vaja midagi hingele. Midagi ilusat ja õrna. Haldjalikku, luulelist. Mõni teine kord ajab selline ilu jälle iiveldama ja tahaks midagi vastikut või praktilist. Hinge lähevad mõlemad poolused. Ja millest see tuleb, vaat seda ei teagi. Sest tuju võib mõlemal juhul olla allpool või ülalpool nulli.
Peaasi, et nulliring ei oleks, eks?

Tujud ja tunded tulevad ootamatult peale. Ja siis venivad ja venivad ja tahaks äikest näha. Et muutuda jälle, koos piksega.
Tulevad täiesti ootamatult ja tihti ka ilma igasuguse põhjuseta. Mis põhjust mul on äkki kurvaks muutuda? Või korraga lihtsalt laulma hakata?

Aga lihtsalt ja niisama kõik oluline juhtubki.

minu eilne põhjuseta kurbus: (sipelgad sumisevad peas ja nahkhiired laperdavad sisikonnas)
Nahkhiired panevad mu kujutlusvõime tööle. Minu meelest on nad armsad! (olen jah jabur ja sassis omadega - ja siis?)

neljapäev, 25. märts 2010

Kelle haamer on suurem ehk Sherlock Holmes (2009)



Vaatasin siis ära selle Guy Ritchie Sherlock Holmesi. (Snatch meenus küll seda vaadates) Mida öelda? Tegevus oli, action ja kaklus toimus mõnusa musa taustal, Robert Downey ja Jude Law olid, kahtlase soenguga paha oli, veidrad tegevused ja tegelased olid. Olen vist üks vähestest inimestest, kes on tõepoolest ka lugenud Holmesi. Ja mitte ainult ühte lugu. :)




Holmesi ennast oli kuidagi vähevõitu siin. Kogu see sõltuvuse ümber tiirlev sündmustik oli jah ja kohati oli päris lõbus. Aga kohati jälle jäi teravust väheks. Kindlasti mitte paroodia, aga mitte ka täiesti tõsiselt võetav film. Teravust ja vaimukust oleks rohkem tahtnud, pidades silmas filmi üldist õhustikku. See oleks sinna sobinud. Nii oli natuke midagi puudu. Terasust oli, aga minu jaoks mitte piisavalt.

Küll aga meeldis mulle tõsiselt Moriarty tegelaskuju. Täpsemini see, kuidas teda ei näidatud, oli vaid tume kogu ja püstol ja ähvardav vari, mis polnud sugugi mitte keskne tegevusliin. Rohkem nagu sissejuhatus.
Süžee ise oli suhteliselt etteaimatav, aga siiski mõnusalt jälgitav.

Hea meelelahutuslik film, visuaalselt väga hästi teostatud ja kaasahaaravas võtmes lahendatud. Parematele Holmesi-sarjadele jääb alla, aga kõik filmid ju jäävad! ;)
(kuigi sarjad ajavad magama. selles suhtes - põnev ja super!)

teisipäev, 23. märts 2010



Kui kapist leiad vaid veinikorgitseri ja pitsi,
kui su juuksed lõhnavad nagu kookos,
kui veinist oled veidi svipsis
ja aknatagused jääpurikatest lookas,

siis oled sa esimest korda oma uues kodus.

Viimased talvehinged!




Pilt, mida armastan. See meeldib mulle kõige rohkem nendest, mis talve jooksul sai klõpsatud. Imeline, et mul õnnestus lumi peale saada. Sajaks justkui ebamaiselt sätendavat muinasjuttu ja valgus on eriliselt läbipaistev ja peaaegu olematu.

laupäev, 20. märts 2010

Ilusat kevadet! :)



Kummaline. Arvestades fakti, kui väga ma kevadet ootasin, on praegune olek kõike muud kui rõõmus. Aga võib-olla selle pärast, et ma teadsin, et kevad saabub ja tuleb ja olin selles nii kuradima kindel. Nüüd ei teagi kohe, väsimus on. Kevadega koos tuleb ka kevadväsimus? Ehk tõesti.

Ja nagu tüüpiliselt, olen õhtuks sellises mõttevaeguses, et oskan blogisse ainult jama kirjutada. Õhtu aga on pikk ja õnneks ühel hetkel hakkab looma ja muid asju ikka suudan. Kirjutada, ma mõtlen. Muust viimasel ajal rääkida ei oskagi, kuigi oleks vaja. Või siis jällegist et mitte, vaikimine on ka omal moel tore.

Ja kevad on tore. Lõbus on vältida libedal jääl kukkumist. Nii kaua on lõbus, kuni lõpuks kukud. Aga mis siis edasi? Kuidas küll kõndida ohtlikul pinnasel, kui oht on liialt sügav ja tõsine, aga naeratust enam südamesse ei tule?
Ohtlikul pinnasel peab kõndima naeratusega südames. Naeratusega on lihtsam püsima jääda. :)

Olen väsinud, aga naeratan! Naeratan kevade terviseks! :)

neljapäev, 18. märts 2010

Terve päev kulus!



Terve päev kulus ära selleks, et teha kaks videot, viis hääleharjutust ja sinna juurde viis pilti. Terve päev! Uskumatu - ma tõesti arvasin, et läheb veidi vähem aega.

Üks video on tegelikult päris okk. Leida võib siit, aga ega ta suurem asi ole ja üleüldse ja nii edasi.
Aga jah. Mulle meeldiks seda teha, kui nii palju nikerdamist poleks. Ja see teine video sai suht kehvake, kohe näha, mida ma tahtsin teha ja mida mitte! :)


kolmapäev, 17. märts 2010



ehhee! Hiljaks jäite, enam ei olegi tulnukablogi!
(tekitan siin omale muudkui pahnpostitusi :) )

Mis teha - täna on lihtsalt selline päev!

PS! Muutsin blogi pealkirja - avastades tundmatut go with the flow asemel. Igaks juhuks mainin. ;)

Vabandan exploreri kasutajate ees!



Päriselt.
Avastasin alles täna, et mu ilus uus ja kevadine ja värske taust pole vähemalt minu exploreriga nähtav. Vähemalt oli taust valge ja kiri tume, eks? Mul oli kavas vahetada templaati kevade saabudes, aga näib, et seda tuleb teha varem. Ajutiselt siis panen ufo. irw. :)
Väga sci-fi. Igatahes töötab.

Ja leidsin seda kõike kontrollides ka järjekordselt, kui mõnus ja kiire on chrome.... ja "siil udus" teemaga!

teisipäev, 16. märts 2010

Äikest teile!



Teatavasti on Tartus esimene äike juba ära olnud.
Ja mina nägin! Ja mina nägin! Kuidas küll Tõravere observatooriumi jälgija ei näinud, seda ma küll ei tea.

Pühapäeval. Ja kahte sähvatust nägin ma. Kõigepealt oli üks ja mürin. Ja siis natukese aja pärast sähvatas uuesti. Ega no mina ei tea, ma oleks vabalt võinud ufodeks ka pidada, kuigi ma noisse tegelastesse ei usu. Aga kuradilised tahavad endast mulle kohe märku anda. Täna varahommikul oli jälle mingi valge sammas taevas.

Eks see kuskilt tulev valgus on, aga ... tore ikka.
Kuigi vahest tahaks küll endale öelda, et Kaidi, lõpeta see taevasse vahtimine! Varsti ainult ufosid nõnda ju näedki. Samas jälle on see lõbus ja vahva ja vaheldusrikas. Iga kord, kui kujutlusvõime korraks toppama jääb, saab taevast sulepeasse uut tinti imeda ja fantaasia lendab jälle ülehelikiirusel edasi. :)

teisipäev, 9. märts 2010

Tähtajad



Mina ja tähtajad.
Meie suhe on algusest peale hukule määratud. Ma kardan, et asi on minus. Ma lihtsalt ei tee tähtaegadest välja, ei hooli nendest karvavõrra kah ja tihtipeale isegi unustan ära! Jah, aga lahku ka minna ei saa... Eks ma siis vaikselt nihutan neid tähtisid ja aegasid, kuni piir kätte tuleb. Siis hüppan üle ja kõik on jälle hästi. Kuniks.

Kevadet tahaks. Sinililli ja sulisevat vett, lõokesi taevas ja joodikuid poe ümber tiirutamas. Tahaks oma mummulise vihmamantli ja roosade kummikutega porilompidesse astuda. Ja tahaks, et päike ära ei kaoks.

Täna ma tunnen end kevadiselt! (:

neljapäev, 4. märts 2010

Kevadet oodates



Läksin kevadiseks! :)

Aga öelda ei oska ikka midagi, minu sõnad kuluvad mujale ära. Saab nii öelda? Sõnad kuluvad mujale ära. Nagu oleks neid piiratud arv.
Head sõnad kõik on ju loetud ja valehäbisse maetud. Miks küll nii raskesti tulevad head sõnad huultele...



Kui ma öösel raadio3 kuulen, siis vahel lastakse seda.

Aga jah, energia on piiratud ja sõnad kuluvad. Viimastel õhtutel lähen magama nii, nagu oleks maratoni läbinud, aga sõnad ikka keerlevad peas ringi, moodustavad lauseid ja mõtteid. Täna on juba väsimus - kohe näha, sest hetkeseisuga on minu tänane produktiivsus vaid 200 sõna (eile nt oli üle 2000). Õhtuks ilmselt tuleb ka energiat juurde ja homme lähen maale, nii et ...
Mul on tunne, et lootust on, sellest loost võib isegi veel asja saada!