kolmapäev, 27. juuli 2011

alguse ja lõputa



Ega ma ei teadnud, kellega ma rääkisin. Viimase aja vestlused käisid kõik enda peas, hoidsid käest kinni ja vaatasid tobedalt armunud silmadega helesinist sulekest.

Mina selle leidsin. Täiesti sügavalt, ära peidetult. Et kellelt?
Ma ei usu inglitesse. Tõesti mitte. Isegi kui mõni neist poleks vaid soolapuhuja joonistus kaardil, ma olen kindel, et nad oleks nii vastikult nunnud nagu Nermal. Küllap eelistan mitte uskuda selle asemel, et kulutada energiat markidele (Abu Dhabi pole just väga lähedal).

Sinilinnul muidugi võis ka selline sulestik olla, aga tema lasksin ammu vabaks. Ei ole tarvis mulle puuris unistusi! Nemad on loodud lendama. Nagu ilusad sõnad ikka kõnelevad.

Ja see oli kunagi ammu.
Ja ühes hoopis teises maailmas.
Enne, kui kaotasin oma esimese elu ühe suure loo sisse. Siis ma selle leidsingi. Küllap hõljub nüüd hingusena kaasas.
Tal pole ka peale minu kedagi. Kõik muu jäi selle loo sisse. Sulgus kinni. Välja ei surnud. Kui miski piisavalt sügaval olles meenub, siis pole see veel välja surnud. Lihtsalt elab mujal.
Seal, kus on kõik unustused.
Ja sõnad. Sest vahel unustatakse need õiged ja head. Kes kellega käsi-käes käib.

Jah. Ega ma ei teadnud, kellega ma rääkisin. Oli ta nagu mina? Või hoopis keegi teine. Küllap ei tunneks ma ennastki ära, kui väljastpoolt vaataks.
Ma ei küsinud seda temalt. Ta ütles küll, aga mina unustasin. Nagu unustasin alguse ja lõpu.
Pikk oli tema nimi. Ja sügav. Ja laiuti ja põigiti ja laialivalguv nagu minu kirjastiil. Ja ega ma enam teagi, kas ma üldse rääkisin. Või sosistas tema midagi salalikult silma pilgutades.

Tal olid silmad nagu vihmasadu. Ainult vett neis polnud.
Neis oli see lõhn ja maitse, vihma soojus paljastel õlgadel ja vihma värskus luitunud värvil ja katusel tippimise kõla ja taevast sadamise kolin.
Seenevihm ja äiksevihm ja tuulevihm ja nutuvihma ja vihavihm.
Aga kõige rohkem vist uduvihm ja naeratuse vihm. Sellise, mis räägib vaid silmadega.
Tal olid vihma silmad.
Ja mina vist olin natuke armunud. See on raske sõna, sest tegelikult ma armastusest ei kirjuta. Ja ometi laulab see igas reas ja selle vahes, unustustes.

Tema hääles oli vanus. Iidsete puude ohked.

Ega ma ei teadnud, kes ta oli, aga ilus oli tema kohe päris kindlasti.

Sosistas ühe sõna.
See võis olla ela.
Või sära.
Või hinga.
Või kuula.
Või näe.
Või hoia.
Ja see võis olla kõik need sõnad korraga ja veel rohkemgi. Üksteisel ümbert kinni hoides ja emmates. Ja nüüd nad aegamisi avanevad. Ükshaaval ja kummalisel kombel samas ka korraga.

Jah. Ma ei teadnud, kes ta oli. Aga ma armastasin.

Ega ma ei meenuta praegu unustusi. See kõik on lihtsalt üks tunne.
Kuskil sees. Või hoopis väljas. Kuskil vahepeal.
Hetkes. Seal, kus saab vabalt hingata.



...peale neljandat ja enne viiendat teetähist...

esmaspäev, 25. juuli 2011

"A wizard is never late"


"It's either this or that way
It's one way or the other
It should be one direction
It could be one reflection
The turn I had just taken
The turn that I was making
I might be just beginning
I might be near the end."

Enya - Anywhere Is


Aasta 2002. Ma kuulasin neid sõnu iga päev. Sest sel hetkel polnud vahet, mispidi elu keerab. Ja ometi oli lootus ikka veel alles. Lootus õnnelikku lõppu.

Ja sujuvalt edasi liikudes uppusin ülepeakaela Sõrmuste Isanda maailma.

"Three Rings for Elven-kings under the sky,
Seven for the Dwarf-lords in their halls of stone,
Nine for Mortal Men doomed to die,
One for the Dark Lord on his dark throne
In the Land of Mordor where the Shadows lie.
One Ring to rule them all, One Ring to find them,
One Ring to bring them all and in the darkness bind them
In the Land of Mordor where the Shadows lie"


Kirjutasin seda nõnda palju kordi üles...




11.10.2002
Kui saabub pimedus, siis näen ma Neid, sest valges ei näe ma Neid mitte. Nad sööbivad mulle mällu- Kõik kolm - või on Neid isegi rohkem? Nad seina on söövitatud kahe pildina. Üks kurjus on ise. Ta pilk nii elu lõpetavana näib. Suu tal pooldunud irveks, nina lai ning nõialik. Vaid poolt nägu tal näha võin... Kuid nii saatuslik, õudne on see. Teine pilt ehk vähe maisem näib- Seal nurgas ahastava mehe nägu - tal silmad aukudes ning nägu kriidivalge. Vaevleks justkui põrgupiinades. Tema ajust kolmas välja kasvab. Sel silmad pilukil on, kuid kurjus siiski neist välja paistab. Ta oleks kui vaese mehe piinaja... Nii ma Neid näen. Tunnen, kuis tahavad mu hinge Nad välja rebida. Ei lase Neil seda teha ma.
Kui saabub pimedus, siis näen ma Neid, sest valges ei näe ma Neid mitte. Tunnen tõmmet pimedusse


See oli kurb aeg, aga mitte kõige halvem. Ja ühel hetkel pimedus lõppes.

Kõik, kes on kaotanud usu lootuse imesse, on orjad. Elu orjad. - 16.08.02



03.06.2002
"Ära tee midagi sellepärast, et see tegu on õiglane või kiiduväärt või üllas;
ära tee midagi sellepärast, et see tegu tundub hea;
tee ainult seda,mida sa tegema pead ja mida sa kuidagi teisiti teha ei saa."
Ursula K. Le Guin - "Kaugeim kallas"


Lugudel ei ole lõppu. Lood jäävad kaasa käima. Hingama. Ootama taasavastust. Lootust.
Elu ja uut lugu.

Miks ma sellest räägin? Sest vahel lihtsalt on vaja. Minna taas ning tulla tagasi.
Vahel mööda uut teed, aga vahel ka vanal ja kodulõhnasel.


..."You must understand, young Hobbit, it takes a long time to say anything in Old Entish.
And we never say anything unless it is worth taking a long time to say"...




kolmapäev, 20. juuli 2011

neljas teetähis



Külmunud maa on vaikne.
Sirge kaljulõhe -
uks on avatud ja
maailmad läbi põimunud.
Üle, alt, pealt, läbi,
üle, alt, pealt, läbi.
Tulest, tuulest,
tuulest, tulest
kuum põleb sees.

Minus on jõud end üles sulatada.

Kobrutav jõud, mis jääb alati alles.
Pinna all, virvendav, läbi kirmetise jälgiv
elujõud.
Käed voolivad loomingut,
sõnad külmast loobumist,
ärkan enda sees.

Iseenda sees läbi mitme ajavee.

esmaspäev, 11. juuli 2011

kolmas teetähis



Mäletan jooksmist ja mäletan metsa,
tulitavat hirmu seljal.
Püüavad!
Nad püüavad mu kinni ja teevad haiget.
Kuni ärkab lõrin.
Kõrist tõuseb elajas,
küünised, sälgud ja halastamatus.
Kättemaksunäljas tapja.

Ja ometi jään hiljaks.
Maailm sulab kätest läbi,
kõik sulavad.
Piirideta.
Aeg ei hooli tumedusest-valgusest,
aeg vaid annab elu.
Elan!
Kõik need tunded endast välja,
põhjast üles, nähtavale,
vägi hingab ennast vabaks.

Aeg ei hooli kurjast-heast,
kuid vabaks saab vaid soojusega.
Lasen ennast vabaks!

kolmapäev, 6. juuli 2011

teine teetähis



Välja ja üha sügavamale
vajun. Neelan.
Seda tumedust on vaja, sest sisselõiked läbi pimeduse...
need on nii teravad ja sähvivad,
andmas ja võtmas.

Ma näen neid ikka.
Kuldset mustrit.
Neoonsiniseid tähti kobrutava musta jõu sees.

Ometi algas see kõik kunagi väga ammu.

Näod täis viha ja valu. Lugematul arvul silmi
on mu mälusse põletatud.
Kõik hääbuvad. Kõk kaovad.

Maailm. Ja minu süü.
Nii palju valu, et mu nutt on pisarateta. Hääletu kannatus.
Igas ajas ja elus
ükskord mäletan taas, kust on pärit
see valu ja raskus, mis ei lase vabaneda.

Aga ma vannun ja ma tõotan läbi varjude
ja nööritult,
et ei lase kättemaksul endast võitu saada.
Sest minu sees on see veel olemas.
Headus.

Ja ma vannun, et tõusen.
Läbi tuhast ja udust ja trellidest
kuni valust leian tule,
mis uperpallitab soontes.
Pulbitseb, süttib ja metsikult hingab tumedust nägemiseks.

Kolmas nägemine - see on enda loodu
ja tänab armastuse eest.
Sest tulevikku on võimalik paremaks muuta.