Pildid kaevust

Toomapäev

Mis tahtsingi nüüd?
Ah, endale üles märkida, et mul oli väga tegus toomapäev. Koristasin, kirjutasin, panin lõpuks jõulutuled üles, lugesin postmodernismi ja magasin tööle minnes sisse. Käisin ilma telefoni ja kõrvaklappideta tööl, et nagu vau!

Ühesõnaga - täna tegin üllatavalt palju kasulikku.

Jõulud

Surfasin YT-s ja otsisin toredaid jõululaule. Selliseid ägedamaid. Aga enam ei viitsi...
Panen praegu siia esialgse playlisti lingi!

Ma ju jumaldan Gershwini...

Külmunud

Külmus poetus hinge, mustus südames.
Tules praen, see on kindel. Pole halastust saatanas.

Tulevad need värsiread mulle külma ilmaga alati pähe. Aasta oli siis 2001...

Mu ajurakud külmuvad. Aegamisi, aga kindlalt. Härmatis ajab oma jäised küünised neile taha ning pakase kombitsad imbuvad ajurakkude sisse...

Ja muud ei oskagi kirja panna. Täielik... arulagedus valitseb mul hetkel peas. Mõistusevabadus. Mõtted on hangunud.
Isegi hõõgvein ei aita.

Hmm, peaks siiski proovima vee...

Hmm. Tegelikult on külm hea, tapab bakterid ära.

Talv!

Vastik külm oli täna hommikul. Ma polnud üldse varustatud, et nõnda külmas liigelda!
Brr...
Lõug tahtis ära külmuda, muidu polnud tegelikult isegi viga.

Ma ei mõista, miks inimesed tahavad lund ja talve ja külma. Mina küll ei taha - vastik ju!

Väike lumekihike ja sellest täiesti mulle piisaks! Oleks jõulutunnet ja oleks ilm ka natuke valgem.

Vältimistaktika

Mul pea valutab.
Oh, kirjutamiskeerist tahaks.
Natuke vaja oma kontosid korrastada.
Arvuti faile sättida ja kasutuid asju kustutada.
Koristamine oleks ka vist tarvilik.
Ei, tegelikult peab ikka jõuluasjad nüüd üles panema.
Mul tuli praegu üks põnev sõnamäng pähe - kui kohe sellega ei tegele, läheb meelest ära.
Jne.
Jne.
Jne.

Ühesõnaga väldin õppimist niikaua, kuni ilge paanikahoog peale tuleb. Õnneks see alati juhtub ka. Noh, tavaliselt... Ja kõik saab ilusti-kenasti ära tehtud. Hmmm, tavaliselt.

Jess, valmis. Homme vaatan. Üle.

Ma olen lihtsalt väsinud ja sõrmed on nii valusad.

Trükkimisest.

(kõrvalist paika otsides)

- Kaidi, tule üles! Kell saab juba kaksteist!

- Mõmm-mõmm, kohe tulen!
(mõttes juurde lisades: Oota natuke, ma pean enne laibast vabanema!)


Ehk teisisõnu: unenägu, inspiratsioon ja päev täis kirjutamist. Nagu tavaliselt just enne mingi töö esitamist või eksamiks õppimist! (:

Pea pulki täis?

Viimasel ajal on välja kujunenud nõnda, et ainus aeg, mil ma korralikult mõttetööd teen, on postiringil. Siis tulevad lihtsalt hiil-ga-vad mõtted. No ja siis ma tulen koju ja lähen magama...
Juba pikemat aega olen mõelnud, et peaks omale diktofoni muretsema. Tõsiselt! Mul lähevad kõik need imetoredad mõtted ju kaotsi! Ei nemad mul enam pärast meelde tule...

Jutt ei taha joosta, nagu ilmselgelt näha, võtan õhust sõnu. Kuigi - kust neid siis veel võtta, kui mitte õhust?
Mõtle vaid, nüüd maadlesin nädal aega ühe luuletusekribulaga. Lootusetu lihtsalt! Midagi klopsisin lõpuks kokku, kaua sa ikka selle paari sõnaseade peal kükitad...

Mul on näiteks imetabane idee krimka teemal, aga mida pole, see on viitsimine. Või ehk õigemini öeldes - erksus. Ma ei suuda lihtsalt täielikku jama kirjutada, sest ma vihkan pärast ümbertegemist! Nojah, viimase-sekundi-inimene ma ju olengi...

Igatahes ühtegi mõtet, mis mul veel meeles mõlkumas on, ma maha matma ei hakka. Kuid nende realiseerumisega võib veidi aega minna. Aga võib-olla on asi hoopiski selles aastaajas, täiesti võimalik. Selline unine ja lootusetu...

õppetöö? mis see veel on?

Yea! Olen kooliasjadega järje peal. Noh, peaaegu...
Aga muidugi, ma olen ka viimase-sekundi-inimene. Viskan suvalt valmis ja siis vaatan, et polegi kõige hullem saanud! (;

Enivei, mõtlesin küll, et saadan oma referaadi aja planeerimisest viimasel minutil, aga näed, läks varem. Oleks nii ilusalt irooniline olnud... irw.

Naerukoht!