ikka muusika :)

Ma pole seda vist siia pannud - mu viimaste kuude parim tujutõstja! :)

:)

Kooljakuu

Ma tõesti mõtlesin, ma tõesti mõtlesin et ma ei kirjuta. Et sel sügisel ma EI kirjuta. Et ma pühendun kõigele muule. Et ma olen igapidi hästi tubli. Ma TÕESTI mõtlesin, et ma ei kirjuta.
Kui naiivne võib üks inimene olla!?!

Nagu ma poleks juba varem selle olukorraga kokku puutunud. Nagu ma ei tunnekski ennast.
Ja praegu...
Ma kardan, et ma olen liiga sügaval sees, et mul üldse oleks õigust MÕELDAGI, et ma ei kirjuta.

Painajad. Kummitajad. Lood. Tänavalaternad.
Ma lämbuksin ära, kui nad kõik enda sisse jätaks. No tõsiselt!
Sõltuvus on raske haigus?

...ja mul on tunne, et olen siin liialt isiklikuks läinud...

Kuvand

Ma usun endiselt, et ei ole pealiskaudseid inimesi. On vaid pealiskaudne olukord või olek, et oleks, jah, lihtsam.
Sest igas inimeses on tema traagika.
Nii nagu teie ei näe minu sisse ja vahel mõtlete, et huvitav, milline ta seestpoolt on?
Siiruviiruline? Kullakarvaline? Lipi-lapiline?

Täpselt nõnda käitun ka mina. Kui palju ma ikka oskan lugeda neid väikesi märke, kui neid varjab nii heatujuline mask? Ja mõnikod muutub see isegi omaks ja rõõmuks ja vahel jälle piinab nagu pöidlakruvid. Palun ära kortsuta mind. Palun ära tapa mind ära.
Ja see kõik jääb varjatuks. See aga ei tähenda, et seda tunnet ei oleks.

Me kõik oleme vahel viimased närakad, ihkame kättemaksu nii teistele kui endale.
Ja fakt, et ma tean, et pean muutuma, ei tähenda veel, et ma seda ka teeksin.
Või isegi tahaksin.

Võib-olla kaob peale surma meie eneseteadvus ja nõnda tekibki kõikehaarav vägi. Mõnikord ma tahaksin nutta kõikide nende hingede pärast, kes ei mahu mu sisse enam ära. Aga ma nutan ainult unes. Siis, kui minemise read on valusad kirjutada. Ja alles jääbki vaid ahastus, mida ei suuda
enesest välja elada.
Ja mida pimedamaks läheb, seda kergemalt end tunnen.
Sest pimedas ei ole tarvis kanda maski. Pole tarvis seda kuvandit, millest hiljem kümne küütsega kinni hoida. Piirid muutuvad häguseks ja ma ei ole hea. Ja ei ole paha.

Ja ma ei taha enam neid üdini ausaid ja realistlikke pilte. Needki on vaid
kuvandid. Nii siiras! Räägid endast nii halvasti!
Läbitöötatud, detailideni, mootoriõlini välja on see kuvand, mis naeratab või näitab pidevat vihast olekut või ükskõiksust või tuimust.

Aga ikka on iga inimese sees tema oma traagika. Ja seda omavahel võrrelda on lihtsalt vale.
Äng ja valu jääbi ikka samaks.
Ja samaks jääb ka headuse kübe, millest vahel on nii raske mööda vaadata ja südametunnistus plõksib, aga peab.
Sest muidu me lihtsalt plahvatame, sest ei suuda ennast enam koos hoida.
Või vähemalt seda me arvame. Ja hukka ei saa seda mõista.

Ja ikka oleme nii üksi, nii üksi. Aga tähed säravad.


See, et oled kaotanud pea, ei tähenda veel, et oled kaotanud ka ennast!


/kirjutasin jälle tapeedile... :)

: : : : :

"Live to the fullest,
age to the fullest,
go bald to the fullest
and die long after I do.

And if possible, die with a smile."

. . . . .



. . . . .

"If I were the rain that binds together the earth and the sky
whom in all eternity will never mingle...
would I be able to bind two hearts together?"

- Bleach

natuke värvi

You Are Colorful Because You Are Sparkling

You are witty and clever. You may not be the most outgoing person in the world, but you speak up when it matters. You know how to create an aura of mystery surrounding you. You enjoy having people wonder about you. You never overshare or dominate a conversation. You only inject yourself when you know it's your time to shine. You are classy and elegant. Making a good impression is important to you, and you love to leave people wanting more.

pärast udu

Peale migreeni on maailm alati teistsugune. Kõik meeled on eriliselt erksad ja tundlikud.
Vanasti olin ma oma kuu aega pärast õnnelik, et jee! ma olen veel elus.
Aga see on kummaline. Ma magasin ja nägin und, mille mõte seisnes selles, et ära kaota ennast ära.

Ja mind tabas taas inspiratsioon.
Ma olen liiga sassis, et loogilist mõtet kirja panna hetkel, hakkan parem kirjutama.