Hea, et nägin

See oli lihtsalt vau! Ja ma poolkogemata vaatasin võistlust!



Et nagu nii tohutusuur kiirus!

Hinge poeb nii ilus kui inetu

Mõnikord on vaja midagi hingele. Midagi ilusat ja õrna. Haldjalikku, luulelist. Mõni teine kord ajab selline ilu jälle iiveldama ja tahaks midagi vastikut või praktilist. Hinge lähevad mõlemad poolused. Ja millest see tuleb, vaat seda ei teagi. Sest tuju võib mõlemal juhul olla allpool või ülalpool nulli.
Peaasi, et nulliring ei oleks, eks?

Tujud ja tunded tulevad ootamatult peale. Ja siis venivad ja venivad ja tahaks äikest näha. Et muutuda jälle, koos piksega.
Tulevad täiesti ootamatult ja tihti ka ilma igasuguse põhjuseta. Mis põhjust mul on äkki kurvaks muutuda? Või korraga lihtsalt laulma hakata?

Aga lihtsalt ja niisama kõik oluline juhtubki.

minu eilne põhjuseta kurbus: (sipelgad sumisevad peas ja nahkhiired laperdavad sisikonnas)
Nahkhiired panevad mu kujutlusvõime tööle. Minu meelest on nad armsad! (olen jah jabur ja sassis omadega - ja siis?)

Kelle haamer on suurem ehk Sherlock Holmes (2009)

Vaatasin siis ära selle Guy Ritchie Sherlock Holmesi. (Snatch meenus küll seda vaadates) Mida öelda? Tegevus oli, action ja kaklus toimus mõnusa musa taustal, Robert Downey ja Jude Law olid, kahtlase soenguga paha oli, veidrad tegevused ja tegelased olid. Olen vist üks vähestest inimestest, kes on tõepoolest ka lugenud Holmesi. Ja mitte ainult ühte lugu. :)




Holmesi ennast oli kuidagi vähevõitu siin. Kogu see sõltuvuse ümber tiirlev sündmustik oli jah ja kohati oli päris lõbus. Aga kohati jälle jäi teravust väheks. Kindlasti mitte paroodia, aga mitte ka täiesti tõsiselt võetav film. Teravust ja vaimukust oleks rohkem tahtnud, pidades silmas filmi üldist õhustikku. See oleks sinna sobinud. Nii oli natuke midagi puudu. Terasust oli, aga minu jaoks mitte piisavalt.

Küll aga meeldis mulle tõsiselt Moriarty tegelaskuju. Täpsemini see, kuidas teda ei näidatud, oli vaid tume kogu ja püstol ja ähvardav vari, mis polnud sugugi mitte keskne tegevusliin. Rohkem nagu sissejuhatus.
Süžee ise oli suhteliselt etteaimatav, aga siiski mõnusalt jälgitav.

Hea meelelahutuslik film, visuaalselt väga hästi teostatud ja kaasahaaravas võtmes lahendatud. Parematele Holmesi-sarjadele jääb alla, aga kõik filmid ju jäävad! ;)
(kuigi sarjad ajavad magama. selles suhtes - põnev ja super!)

Kui kapist leiad vaid veinikorgitseri ja pitsi,
kui su juuksed lõhnavad nagu kookos,
kui veinist oled veidi svipsis
ja aknatagused jääpurikatest lookas,

siis oled sa esimest korda oma uues kodus.

Viimased talvehinged!

Pilt, mida armastan. See meeldib mulle kõige rohkem nendest, mis talve jooksul sai klõpsatud. Imeline, et mul õnnestus lumi peale saada. Sajaks justkui ebamaiselt sätendavat muinasjuttu ja valgus on eriliselt läbipaistev ja peaaegu olematu.

Ilusat kevadet! :)

Kummaline. Arvestades fakti, kui väga ma kevadet ootasin, on praegune olek kõike muud kui rõõmus. Aga võib-olla selle pärast, et ma teadsin, et kevad saabub ja tuleb ja olin selles nii kuradima kindel. Nüüd ei teagi kohe, väsimus on. Kevadega koos tuleb ka kevadväsimus? Ehk tõesti.

Ja nagu tüüpiliselt, olen õhtuks sellises mõttevaeguses, et oskan blogisse ainult jama kirjutada. Õhtu aga on pikk ja õnneks ühel hetkel hakkab looma ja muid asju ikka suudan. Kirjutada, ma mõtlen. Muust viimasel ajal rääkida ei oskagi, kuigi oleks vaja. Või siis jällegist et mitte, vaikimine on ka omal moel tore.

Ja kevad on tore. Lõbus on vältida libedal jääl kukkumist. Nii kaua on lõbus, kuni lõpuks kukud. Aga mis siis edasi? Kuidas küll kõndida ohtlikul pinnasel, kui oht on liialt sügav ja tõsine, aga naeratust enam südamesse ei tule?
Ohtlikul pinnasel peab kõndima naeratusega südames. Naeratusega on lihtsam püsima jääda. :)

Olen väsinud, aga naeratan! Naeratan kevade terviseks! :)

Terve päev kulus!

Terve päev kulus ära selleks, et teha kaks videot, viis hääleharjutust ja sinna juurde viis pilti. Terve päev! Uskumatu - ma tõesti arvasin, et läheb veidi vähem aega.

Üks video on tegelikult päris okk. Leida võib siit, aga ega ta suurem asi ole ja üleüldse ja nii edasi.
Aga jah. Mulle meeldiks seda teha, kui nii palju nikerdamist poleks. Ja see teine video sai suht kehvake, kohe näha, mida ma tahtsin teha ja mida mitte! :)

ehhee! Hiljaks jäite, enam ei olegi tulnukablogi!
(tekitan siin omale muudkui pahnpostitusi :) )

Mis teha - täna on lihtsalt selline päev!

PS! Muutsin blogi pealkirja - avastades tundmatut go with the flow asemel. Igaks juhuks mainin. ;)

Vabandan exploreri kasutajate ees!

Päriselt.
Avastasin alles täna, et mu ilus uus ja kevadine ja värske taust pole vähemalt minu exploreriga nähtav. Vähemalt oli taust valge ja kiri tume, eks? Mul oli kavas vahetada templaati kevade saabudes, aga näib, et seda tuleb teha varem. Ajutiselt siis panen ufo. irw. :)
Väga sci-fi. Igatahes töötab.

Ja leidsin seda kõike kontrollides ka järjekordselt, kui mõnus ja kiire on chrome.... ja "siil udus" teemaga!

Äikest teile!

Teatavasti on Tartus esimene äike juba ära olnud.
Ja mina nägin! Ja mina nägin! Kuidas küll Tõravere observatooriumi jälgija ei näinud, seda ma küll ei tea.

Pühapäeval. Ja kahte sähvatust nägin ma. Kõigepealt oli üks ja mürin. Ja siis natukese aja pärast sähvatas uuesti. Ega no mina ei tea, ma oleks vabalt võinud ufodeks ka pidada, kuigi ma noisse tegelastesse ei usu. Aga kuradilised tahavad endast mulle kohe märku anda. Täna varahommikul oli jälle mingi valge sammas taevas.

Eks see kuskilt tulev valgus on, aga ... tore ikka.
Kuigi vahest tahaks küll endale öelda, et Kaidi, lõpeta see taevasse vahtimine! Varsti ainult ufosid nõnda ju näedki. Samas jälle on see lõbus ja vahva ja vaheldusrikas. Iga kord, kui kujutlusvõime korraks toppama jääb, saab taevast sulepeasse uut tinti imeda ja fantaasia lendab jälle ülehelikiirusel edasi. :)

Tähtajad

Mina ja tähtajad.
Meie suhe on algusest peale hukule määratud. Ma kardan, et asi on minus. Ma lihtsalt ei tee tähtaegadest välja, ei hooli nendest karvavõrra kah ja tihtipeale isegi unustan ära! Jah, aga lahku ka minna ei saa... Eks ma siis vaikselt nihutan neid tähtisid ja aegasid, kuni piir kätte tuleb. Siis hüppan üle ja kõik on jälle hästi. Kuniks.

Kevadet tahaks. Sinililli ja sulisevat vett, lõokesi taevas ja joodikuid poe ümber tiirutamas. Tahaks oma mummulise vihmamantli ja roosade kummikutega porilompidesse astuda. Ja tahaks, et päike ära ei kaoks.

Täna ma tunnen end kevadiselt! (:

Kevadet oodates

Läksin kevadiseks! :)

Aga öelda ei oska ikka midagi, minu sõnad kuluvad mujale ära. Saab nii öelda? Sõnad kuluvad mujale ära. Nagu oleks neid piiratud arv.
Head sõnad kõik on ju loetud ja valehäbisse maetud. Miks küll nii raskesti tulevad head sõnad huultele...



Kui ma öösel raadio3 kuulen, siis vahel lastakse seda.

Aga jah, energia on piiratud ja sõnad kuluvad. Viimastel õhtutel lähen magama nii, nagu oleks maratoni läbinud, aga sõnad ikka keerlevad peas ringi, moodustavad lauseid ja mõtteid. Täna on juba väsimus - kohe näha, sest hetkeseisuga on minu tänane produktiivsus vaid 200 sõna (eile nt oli üle 2000). Õhtuks ilmselt tuleb ka energiat juurde ja homme lähen maale, nii et ...
Mul on tunne, et lootust on, sellest loost võib isegi veel asja saada!