Kummaline. Arvestades fakti, kui väga ma kevadet ootasin, on praegune olek kõike muud kui rõõmus. Aga võib-olla selle pärast, et ma teadsin, et kevad saabub ja tuleb ja olin selles nii kuradima kindel. Nüüd ei teagi kohe, väsimus on. Kevadega koos tuleb ka kevadväsimus? Ehk tõesti.
Ja nagu tüüpiliselt, olen õhtuks sellises mõttevaeguses, et oskan blogisse ainult jama kirjutada. Õhtu aga on pikk ja õnneks ühel hetkel hakkab looma ja muid asju ikka suudan. Kirjutada, ma mõtlen. Muust viimasel ajal rääkida ei oskagi, kuigi oleks vaja. Või siis jällegist et mitte, vaikimine on ka omal moel tore.
Ja kevad on tore. Lõbus on vältida libedal jääl kukkumist. Nii kaua on lõbus, kuni lõpuks kukud. Aga mis siis edasi? Kuidas küll kõndida ohtlikul pinnasel, kui oht on liialt sügav ja tõsine, aga naeratust enam südamesse ei tule?
Ohtlikul pinnasel peab kõndima naeratusega südames. Naeratusega on lihtsam püsima jääda. :)
Olen väsinud, aga naeratan! Naeratan kevade terviseks! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar