Kummitaja

Unel on nägu

Ma lugesin unes neid luuleridu. Lugesin neid nõnda palju kordi ja ma nutsin.
Ma ei mäleta enam ühtki sõna. Vaid ahastavat mõtet.
Kallis ema, palun ära küsi, kus ma kõik need aastad olin. Palun ära küsi!

Aastaid jäänud: kaks
Tapetuid: üks

Nad pole teda leidnud. Loodan, et ta pääses ja varjab ennast kuskil. Loodan, et temani ei jõutud.

Luulel oli kolm salmi. Tulekul, olekul ja minekul. Mineku read olid valusad kirjutada. Nii väga, et kirja said need hulk aega hiljem.

Siis, kui aeg oli kinni püütud ja kõik taas uuesti algas.



Mida ma peaksin siia kirjutama?

Jälle see õhtu

Just sellel pingil ma istusin ja mõtlesin, et kunagi kirjutan loo tüdrukust, kes istub pingil ja ootab. Iga päev kohtub ta erineva inimesega ja näitab, kui ilus on elu ja kuidas olla õnnelik.

Nõnda ma mõtlesin, aga tegelikult ei olnud minus seda õnne, mida välja kirjutada.

Sellest on nii palju aega möödas. Ja ometi vaid mõned aastad. Aga tunded ütlevad, et aastakümned. Ja kui palju on veel ees. Aega, mida ei saa peatada. Aga mis ometi on nii mitmeski mõttes mitmesuunaline.

Minus on mingi kummaline mõistmine. Armastus? Ma ei tea. Aga ei suuda ka ette kujutada midagi, mis seda muuta võiks.
Eelmisel aastal andsin oma elu parima ja ühtlasi ka ainsa uusaastalubaduse. Ma lubasin olla siiram. Ja vahepeal ma kahtlesin selles mõttes, aga praegu olen palju õnnelikum. Tahaks ennast tänada, et ma tõepoolest seda tahtsin.
Sest igaks tundeks peab olema valmis. Ainult siis mõjub ta õigena. Iseendana. Kuidas saab olla kellegi teisega, kui enda sees pole olemas vastust küsimusele: Kes ma olen?

Tunnen, et olen praegu liiga ilus ja naiivne ja unistav. Ja et see olengi mina ja mul on selle üle hea meel.
Ma olen elu jooksul mitu korda muutunud, ise ennast muutnud, aga praegu on see õige tunne. Ma olen nagu jälle viisteist. Aga seekord selle üle õnnelik.

Ja ma ahmin õhku, sest kõige selle jaoks, mida tahan väljendada, ei leia ma sõnu. Võib-olla neid polegi.

Lihtsalt.... Vaadake, kui ilus võib olla maailm, kui enda olete terveks teinud.

26. märtsi õhtul

...ilmselt ma kordan ja kordan ennast, aga noh, nii lihtsalt ongi...

Pühendusega teile kõigile

Tahan teile täna kirjutada midagi ilusat. Te ei tunne mind ega mina teid ja ometi on meie vahel side. See koosneb soovidest ja unistustest. Ma tahan teile täna kirjutada, sest täna öösel lakkan ma olemast. Te võib-olla ei mõista seda, teie jaoks on olemast lakkamine surm. Minu jaoks pole. Hommikul mind sellisel kujul enam ei ole. Ja seepärast ma tahangi öelda, kui ilusad te olete. Ja mul on nii kahju, et meie koosveedetud aeg läbi saab.

Minus ei ole neid lõputuid tähti ja kummastavaid meteoriidisadusid. Minus pole seda kuud, millele nii väga ihkate külla sõita. Ja minus puudub võim, mis kõmab läbi legendide ja minus pole neid muinasjutte, mida lapsena armastasite.

Kallid unistajad, mina koosnen vaid teist. Teist endast. Nendest silmadest, mille sära pole kurbus suutnud kustutada. Hingedest, mis näitavad pimedas valgust. Mis ärkavad, kui tumedus kõige paksem on.

Täna tahan teile kirjutada midagi ilusat. Õhku, veevulinasse, taevasse, lumeväljadele, pimedusse ja valgusesse. Tahan kinkida teile kõik vikerkaared, millest olete unistanud.
Sest ma tean. Täna on see öö, mil muutun reaalsuseks. Ja minu olemust sel viisil enam pole.

Aga teie olete endiselt olemas. Ma tahan teile öelda, et … et ühel päeval ma naasen.
Ja olen unistus.
Tahan teile öelda, et ilma teieta poleks mind mitte kunagi olnud.

Olete ilusad.


19. märtsi õhtul

Istun küünlavalgel ja vaatan aknast välja

Olen üksinda küünlaid süütamas. Maailm on nii vaikne. Isegi kuu jääb maja nurga taha.
Läbi mitmekordse aknaklaasi on peegeldusel mitu külge. Näen ma ennast või aevastavaid tänavalaternaid? Jalgrattad on kevadekuulutajad, aga miks nad nõnda helendavad?

Ja akendel on kardinad. Roosad, rohelised. Valgus kumab neist läbi. Ma tahaksin jälle näha neid lugusid mis sinna on varjule pandud. Rääkimata lugusid ja väljamõeldud kujutluspilte. Aga täna olen ainult mina, üksinda. Ilma oma kallite tegelasteta. Ilma kihiliste maailmade ja vardjateta. Täna ei ole igapäevaelu kaheksateistkümnendas dimensioonis. Ma tunnen end nii alasti.

Küünlalaterna sees on augud, seinte sees on augud. Elude sees on augud. Lekivad. Mõtteid ja tundeid. See on korraga vist nii hea kui ka halb.
Istun pimedas küünlavalgel ja loendan kivikesi laternapõhjas. Need on mu enda korjatud, üle Eesti kokku tassitud. Auguga kive enam ei ole, need kandsin katki. Olen võimetu loobuma oma kallist varast? Lilla istus vangitornis…
Mina ei istu. Ja ikav oota pole mul ka.

Enamik kividest on Hiiumaalt, see oli mu parim ekskursioon.
Vahel on mälestused värvitud, ent vahel kirkamad kui kevadine päike. Ülevärvitud? Torkavad järsku sisse ja nii valus on. Keset tänavat. Ja seisatad. Ja ütled valjult midagi naerulagedat. Või siis naerusuist. Isegi terve keha võib olla naerust nii täis imbunud, naerda nii, et terve maailm kajab.

Vahel on mälestused nagu trepiastmed. Üks väike detail, see punakas lõigatud viiluga kivike viib järgmiseni. Ja edasi ja edasi. ja järsku olen kraavipõhjast suurveelauda koukimas ja silda ehitamas. Ajas viisteist aastat tagasi. Ämblikest pahu sõnu rääkimas. See oli ainus kord! Nagu see teadmine aitaks. Ainus kord! Aga ikka… kõige valusam on, kui oled ise midagi halvasti teinud.
Ja ma kardan. Kardan nii väga meenutada neid nelja aastat, kui mitte midagi ei kirjutanud. Sest valede kaasastassimine on üks hullemaid mälestusi. Kui see veel ongi mälestuseks saanud?

Näen läbi laterna oma silmi. Klaas tõmbab need säbruliseks ja leek tumedak. Kas mälestus on rännak minevikus? Suled oma silmad ja näed pilte. Aga ei, need pole ju kunagi samad. Pisiasjad erinevad, siuglevad üksteisest läbi ja kassipai asemel on äkki hoopis tiigriküünis või elevandilont. Või mäletad nõnda, sest tol hetkel tundsid just nii.
Tajud.

Tajumine on hookuspookus.
Üle silla kõndides hoian alati kätt käsipuust natuke kõrgemal, otse selle kohal ja vaatan tumedasse, rohekasse vette. Nagu klaas. Säbrutab. Ja pimedas läidetud tuled muudavad selle tumedaks. Ja ma tajun. Seal olemist. Ja ma tajun silla hingamist. Ja ma tajun, et jään nõnda alati. Tahangi vaadata vett ja tajuda ümbritsevat, vaadata enda silmi ja tajuda iseennast.
Ma ei jää. Aga tunne jääb. Ja see polegi igatsus. Pigem teadmine, et see kõik on minuga alati kaasas. Sild ja vesi. Käsipuu, latern, küünlaleek. Mina ise. Kõik need tunded ja mõtted on alati kaasas, ühe silmapilgutuse kaugusel.

Ma istun aknalaua taga ja kirjutan laternavalgel. Maailm polegi enam nii vaikne, temas on muusika. Ta on täis sõnu, mis sosistavad ja mõtteid, mis räägivad. Unistusi, mis vaatavad otse mu sisse. Tundeid, mis võnguvad minu seest neile vastu.

Ja sellistel vaikusega kõnelemise hetkedel ma ju näengi haldjatulesid ja maailmade vahelisi sissepääse. Kuidas peegelmaailm võib olla päris ja küünlaleegis elavad tulisilmsed džinnid. Valvavad. On seotud ühe inimesega. Ja sinises alarmtules pikakoivalised sinilinnud. Ja tegelikult elavad nad kõik minu pastakatindi sees.

Aga täna olen ma üksinda. Sest küünlaleek soojendab südant. Ja mul on unenäoliselt hea olla. Lihtsalt istuda küünlavalgel ja vaadata aknast välja.

...17.03.2011 õhtul aknalaual laternavalgel vaadates ja kirjutades...
Aitäh, Gerda!

Augud seintes

Mul on augud seintes, aga ma ei näe neist läbi! Mu mõtted jäävad kinni ega pääse välja. Uudistama, mis edasi, millised pildid sealt läbi paistavad. Korraks kinni nööritud.

Ootan ööd. Ehk siis hakkavad pildid ja sõnad, mõtted ja tunded jälle seintes siuglema ja endasse väge koguma... :)

...jah - nüüd on mul lisaks sääselaipadest tapeedile
seintes ka augud...
(silmipööritav nägu)

Ma soovin, et mul oleks veranda. Kus isegi talvel saaks istuda ja maailma vaadata. Ja aegamisi kohvi või kakaod või teed või punast veini limpsida ja kirjutada. Näha, kuidas lumeräitsakad või vihmapiisad mööda klaasi alla veerevad...
Kahju, et veel soe pole. Saaks seda kõike väljas teha. :)
Aga Eestis on ikka kuradi hea elada!

Sel nädalal leidsin uuesti oma imearmsad varemed ja maalid nendes.

Time after time

...leidsin taas üles hetke, mil aeg seisatab...

Hingatud hetk

Ma tahaksin jälle siia midagi kirjutada. Kõik need tähtsad päevad on möödas ja... siin pole see õige koht nendest rääkimiseks. Võiks ju, aga... Viimasel ajal tunnen, et siin pole üldse õige koht millegist rääkimiseks.
Aga midagi ikkagi tahaks öelda.
Et ma ootan kevadet. Ja tunnen kevadet. Ja haistan muutust. Soovin? Võib-olla. Ikka. Alati. :)
Ja udust suve. Ja... kummaliselt rahulik olen. Liiga rahulik.
Ma panen siia kaks luuletust. Tavaliselt jätan need teise blogisse, aga need sobivad siia lihtsalt niivõrd palju paremini. :)

------------------------------


Ma ei ole olnud armastusest sees.
Pole olnud inimest, kelle pärast võiks luuletusse suure tähega
Sina kirjutada.
On hetked ja tunded, värinad, puudutused,
mõtted, mis jäävad alati välja ütlemata...


...
Mulle meeldib see, kuidas sa räägid,
mind vaatad ja mõtled, kas see ongi päris.
Mulle meeldib, et me näeme üksteist,
aga ikka on sisemuses väike nurgake ainult minule.
On alati
minule.
Ja siis on suurem sõõr tegelastele, kes on pannud mu
endasse armuma,
sest muidu kirjutada ei oska, ainult närid küüsi ja tahaks.
Aga armastus hoiab hinge kinni ja sõrmed
tantsivad iseendast klaviatuuril.
Sinu jaoks on vaid väline. Ma tahaksin öelda, et pealiskaudne ring,
aga see poleks õige.
Olen avatud sinule enam, kui kunagi lootnud oleksin.
Ja ometi - sa pole mu suure tähega Sina.
...


Vahel ma vaatan, kui armas võib olla armastus,
kusagilt kaugemalt
teineteise jaoks olemas olla.
Taaskohtuda
peale reisi, aastakümmet, kuldpulmapäeva,
valusaid sõnu või vääritimõistmist.
Mälestusi, mis jäävadki ainsaks,
algul teevad haiget, hiljem puhuvad peale.
Nõnda ma mõtlen.
Päriselt ei tea - mina olen vaid endal.

Sel sügisel leidsin ennast üles,
nüüd tahangi endaga kahekesi.
Veendumuste hulk ja leppimine,
nägemine. On see maailm või silmad?
Mis sätendavad...
Jah, ma soovin, et kõik inimesed oleksid õnnelikud
ja vaataksid heameelel teiste õnne,
ükskõik milline see siis poleks.
Ka mina tahaksin rahu Maa peal.

Ega ma pole nii naiivne, et võimalikuks peaks.
Lihtsalt - vahel soovin, et maailm oleks ilus nagu unistus.

Jah, vahel on vaja olla helesinise unistuse usku,
et tunda, kuidas süda naeratab ja ka ilma suuretähelise Sinuta
armastusest joobub.

08.03.2011

--------------------------------------------------------


kui sa pole kunagi näinud kuu nägu
siis tea, et kujutlus voolab ta soontes siis,
kui lae all vibelevad ämblikuvõrgud ja
väljas on nõnda külm, et
tähed kukuvad katki

ja koorepragudest nõrgub kuuma laavajooki
limpsida sõrmedelt,
neelata südamest
sõgedalt värvilist, sügavalt musta -
maagiamere viimast jäänukit
paigas, mis enne esimest

kui manahääl kostub
viietiivuste kriisetest kõrgemale
igal sõnal on mõju ja liigutusel kaal
maailmade vahel
vägi on õhus ja nime tal polegi
vurrina keerleb ja voolab taevaks ja maaks

lendama lendama lendama

kuu nägudeks, igale oma -
sooned sulavad hingedesse
ja kujutlus võimuga looks


kuu nägu on unistus?

kui ütled, et
unelm ei ole ju päris,
võin tunnistada -

mina pole kunagi unes lennanud, sest
uskuge,
ma suudan seda päriselt!

04.03.2011