Hugo

Lihtsalt sest et, kui keegi veel ei tea, see on imeilus film.

Igas mõttes. 

Lihtsalt imeilus.

:)

kaheteistkümnes teetähis e ring sai täis

tumedusest valgusesse

uu-ah-hah-haa!

kullane vesi

ja joovastav rõõm

senini käidud teest

uu-ah-hah-haa!

uks kriuksus ja maailma virvendas

valu ja kolmas nägemine -

kummardus õnnele

kummardus õnnele

iseenda seest

laulmas jõudu hingemaalt:

tulen su sisse 

sisse tagasi,

taasloon 

loon ma ennast

uu-ah-hah-haa!

tumedusest valgusesse!

vesi on kullane

tühjus on rahune

selge sillerdus

uu-ah-hah-haa!

tee läheb edasi

alati edasi

tee läheb alati edasi!

Päris huvitav. Mul on viimasel ajal täiesti siiralt hea meel, kui kellelgi hästi läheb. Isegi kui tegu on inimesega, kellega mul ei ole päris häid suhteid olnud. Sest temal on omad inimesed, kellele just tema hästi-hästi tähtis on.

Muidu vanasti ikka oli nii, et vahel ronis väike kadeduseuss sisse. Et näe, jõudis minust ette! Või vaat kui kaugel tema on ja mina olen ikka seesama luuser. Muah-hah-haa!

Enam ei roni. Mis siis, et pole mul ei karjääri ega lapsi, isegi mitte püsivat suhet. Heas hetkes olen ikka.
Ja kohe kuidagi hea on näha, kui inimestel hästi läheb. 

Paneb naeratama ja puha.
:)

/ahh, muult lainelt, kuidas ma siia http://ulme.ee/Stalker/2012/2012-haeaeletus olen sattunud, seda ma päriselt ka tõesti ei tea...

long forgotten

Mul on selline tunne. Nüüd. Viimaks. Üle pika aja.

Tee aurab ja hing on sees. 

Jooga suriseb kontides... :)

Vanuseline

Mulle öeldi täna, et ma ei näe grammigi vanem välja kui viisteist.

Nojah, mult küsitakse ikka dokumenti, kui alkoholi ostan. Mitte alati, aga ikkagi.

Siiani mõtlesin, et noh tore ju! Aga nüüd jäin kukalt kratsima, et pagan, nad peavad mind ju alaealiseks!

Mitte lihtsalt palju nooremaks, alaealiseks!

Aga fakt on see, et 30-le olen ma lähemal kui 20-le.

Ja siis lihtsalt on imelik, kui näen välja nagu 15.

Muidugi, imelik on ikka äge olla... :)

Ja ega ma ennast grammigi vanemana ka ei tunne. 

Tolle ajaga võrreldes on vahe ainult selles, et praegu olen ma õnnelik selle üle, kes ja milline ma olen. 

Siis oli ikka taevas mujal sinisem, nüüd on  rahu.

Kirjutamine on nii roostes, et ma järjekindlalt toksin l-i asemel sisse ö-tähte.

Päikesetõusud on praegu nii ilusad. Erksad. Nagu oleks kõik ees, kõik võimalik ja kõik teostatav.

Aga ikkagi - kus see kuldne suvi on, mida mulle lubati?