Vingumine on ikka kole küll.

Aga ära ka ei kustuta. :)))

vahel võib

Kõik need raamid. ma ei uskunud, tõesti pole kunagi uskunud, et need raamid võivad ühel hetkel tõepoolest nõnda kohutavalt suruma hakata.

Ma ei ole kunagi pidanud ennast eriliseks piirideületajaks ja ega praegu ka päris sellist tunnet ei ole,

aga maailmade kokkupõrge on tunnetatav. 

Huvitav, siiani arvasin ikka, et "sa ei saa minust aru" on lihtsalt sõnakõlks. Ühest küljest ei saa keegi teist inimest lõpuni mõista, teisalt jälle on meil kõigil nii palju ühist, et korraks järele mõeldes peaks ju natuke ikka

mõistma. Et see on rohkem teismeliste käibefraas.

Ja ikkagi on inimesi, kellel see eesmärk, elu saavutus on nii paika pandud, et sellele mittevastamine näitab, et sa luuser oled.

Noh, võib-olla natuke olen ka.  :)

Aga minu point on selles, et mind ennast see ei häiri. 

Ja mille pärast see siis kedagi teist peaks häirima? 

Mul on omad sihid, 

need on lihtsalt veidi klassikalisest mudelist kõrvale kaldunud ja jäävad seetõttu vahel märkamatuks. 

Ah, mis ma ikka vingun. ei vingu. Sshh ja suu lukku. :)

Nagunii selleks energiat pole. 

Olen mujal. 

Loo sees.

...ära unusta, et sul endal on ka unistused...

sügise hall

Tuul kutsus mu välja. Nädal tagasi. Kiiges oli jälle elujõud ja rannas vihmase liiva lõhn. 

Ja ometi on nii vähe õhku.

Üks koht, teine koht, hingata pole ikka midagi.

Täiesti ilmselge, et asi on minus. Vajan keskkonna vahetust. Isegi kodus pole enam ruumi, seinad neelavad kogu õhu ära.

Ma tegelen sellega, jaa. Koha ja eluga. Aga ausalt öeldes kardan, et pean minema enne, kui kõik täiesti paigas on. Lihtsalt sest praegu on see punkt. Murdumiskoht. Et mida süda ütleb ja mida kaine mõistus. Sest kui ma praegu ei tegutse, siis rohkem võimalusi enam pole. Kõik need tagasi pöörduvad ringid on täis saanud.

Ja vihma sajab. Vihm ei valeta.
Küll aga külmetab taeva halliks.