Olen ära õppinud täiel jõul naermise. Päriselt. Mitte sellise hullumeelse nagu filmides, mitte sellise südamest, vaid täie jõuga kopsudest, tervest kehast, kogu oma häälepaelte ulatuses, nii et terve õu kajab naermise. See juhtub ettearvamatult ja ootamatult ja lihtsalt naerab. Ma ei ole kindel, kas minu üle või minust välja.
Ok, tegelikult ma ei ole hulluks läinud, seda on juhtunud vaid paar korda ja maal, üksinda. Umbses linnas suudan end kontrollida. Kuigi tagasi tsivilisatsiooni tulek on väga kummaline tegevus.
/Kui läbi udu kuuled sirtsude tirinat ja täiskuu hõõgub helitutele piksenooltele vaatamata, siis tundub hetkeks, et kõik ongi paigas ja just nii, nagu peab. :)
(ps! Fakt, et mult endiselt küsitakse alkoholi ostes dokumenti, teeb mind õnnelikuks.