üheteistkümnes teetähis

Üle maa ja ilma,

teise maailma,

üle maa ja ilma,

teise maailma

näha 

näha kõike!

Järgne!

(Liblik ei lenda, liblik laperdab....)

Järgne!

Longates ja koperdades,

õhusurvest mõjutudes.

Värvid tiivalöögist muutuvad

silme sisse majakaks. 

Järgne!

Liblik

liivale joonista!

Joonista-joonista

kausitäis sära,

tähti ja mustrit, nägusid, silmi ja kujutlusi.

Anna see edasi,

saada see ringi!

Kausitäis sära helendama.

Liivale joonista

kujutis!

Järgne!

Ja kujutis astub mu sisse...

taaslõin, taas lõin ma enda.

Tantsime merikarpide keeles,

hai-aa-hamma, haia-a-hamma, ee-eh, ee-eh!

Maailmataju on terav ja teine.

Teine...

teine....

nii teine...

teine on naeratus.

Beltane

Taevas oli must.

Sädemed lendasid kõrgele.

Nii kõrgele, et pidasin mõnda neist läheneva lennuki tuledeks.

Taevas oli must,

südametunnistus käis sellega endiselt ühte.

Isegi kõige helgemad hingetõmbed ei suuda seda muuta...

taevas oli must.

Kuu oli valge.

Valgem kui hõbe, aga mitte täis, killuke puudu.

Just nii nagu mõelnud olin.

Ja ma soovisin õnne.

Sest õnn rändab edasi ja tagasi,

ühelt teisele ning veeredes jääb samaks - uueks.

Üle lõkke...

kaste kesköömärg,

jänesekapsad krõmpsumas hammaste all.

Luuda polnud vajagi,

sõnnikuhark käis küll!

Taevas oli must.

/ühest hetkest :)

Vahepeal

Pikne on vahepeal ära käinud.

Kuigi tõtt tunnistades polnud minu meelest temas midagi erilist. Korra nägin välku ja korra müristas ka ja see oli minu jaoks kõik. Ma olin natuke pettunud. Ja-jah. Olin küll.

Ma pole siia nii kaua kirjutanud....

Vahepeal on blogger imelikuks läinud.

Vahepeal on tulnud kevad.

Nüüd ehk tuli suvi ka?

Täna on ilus rahvakalendri püha. Selle puhul mõtlesin kohe siia tulla.

Aga ilm tõmbub pilve ja mõtted saavad otsa.

Poognas mind enam ei ole. Tõstan selle mälestuseks vihmaklaasi ja tänan kõiki sealseid ilusate hetkede eest.

Ja vihma sajabki.

Sajab.

Sajab.

Sajab.

Vihmas on rahu. :)


...või siis muutusekõmin...




/muide, Awake on tõsiselt hea sari :)