Lootust ja kurbust

Lugesin Postsecreti lehte. See on nii kummaline, kuidas ühel korral tundub, et maailmas on olemas õnnelikke inimesi; inimesi, kes annavad teistele lootust, kelle elu on läbi ootamatuste ja veidrate keerdkäikude muutunud just selliseks, et nad võivad olla õnnelikud. Isegi kui nad kujutavad midagi teisiti ette, ikka on nende suhtumises tunda pingevabadust, enesest teadlik olemist, enesega rahul olemist ja see inspireerib veel olema ja elama ja lootma ja mõtlema, et õnn on olemas.

Ja siis on olemas inimesi, kes ei oska mitte kellegi poole pöörduda, et oma murest vabaneda. Ja kas see ongi mure, millest nad vabaneda soovivad? Vahel tundub, et see on nende olemus. Ühest küljest on ju tore vaadata ja irvitada, et näe, kellelgi läheb kehvemini. Aga teisalt jälle tunnetad ka ise nende valu. Ja sa ei saa aidata, aga sa tahad. Ja sa ei oska aidata, aga ometi oled isegi seda kõike läbi kogenud. Olnud mustas augus ja sealt välja roninud. Aga ikka ei teaks, ei oskaks nõu anda. Kui ainult seda, et tee kõik teistmoodi kui mina! Ära ole üksi! Ära lõika ennast teistest ära! Hoia kramplikult kinni ja ära löö käega kohe, kui tuleb selline lootusetuse tunne!

Noored inimesed kõlavad nii kurvalt. Kool mõjutab kuidagi eriliselt. Heas või halvas mõttes. Kord heas ja kord halvas. Ükskõik, kellega sa ka ei räägiks - rääkimine on parem kui vaikimine. Suhtlemine. Looming või lihtsalt plära. Alati on olemas keegi, kes huvitub. Lihtsalt - kas üles leiad ja ära tunned?

On lootust ja on kurbust. On elu ja eluetappe. Väikesed põrgulised on meis kõigis. Väikesed depressiivsushetked. Aga kurbusega tuleb sügavus ja sügavusega tarkus. Ja lootust on alati, minu meelest ei sure see tegelikult kunagi. Olen jah roosade prillidega ja sinisilmne! Las ma siis olen. Sinisilmne. Lootusekiirega fantaseerija!
Masendus lendab kohe minema, kui ta kurjaks kolliks mõtled, roosa laserkiirega silma sihid ning fantaasiaga teda tabad!

Pean muretsema endale Arvo Pärdi plaadi. Ja veel mõned, kui juba...
Mõned inimesed on lihtsalt hämmastavalt geniaalsed.

Eile õhtul juhtus kummaline lugu

Mitte minuga, vaid minu mõtetega. See veel hullem variant, eks ole?

Igatahes lähen mina magama ja järsku hakkab justkui mingi lugu liikuma. Muudkui rändab läbi mu sisikonna ja no rahule ei jätagi. Hakkasin siis mina teda oma peas kirjutama. Lauseehitust ja komakohti, hüüumärke ja kondiluusid. Ja laused muudkui moodustuvad minu peas.
Jään siis ära magama ja näen asjasse absoluutselt mitte puutuvaid unenägusid ja ärkan vahepeal ja mõtetes kirjutan jälle edasi. Vaimusilmas juba näen, kuidas sõnad paberile vormuvad.

Ärkan hommikul üles ja kogu lugu ongi kirja pandud! Ainult, et paberile pole sellest mitte ühte tähte ka jõudnud! :)

Eks siis panin paberile ka! (olgu muld talle kerge)

Muide, eile käisin raamatukogus ja lihtsalt nii kurb oli vaadata, kuidas noorus on hukas. Ei teata ei autoreid, raamatu pealkirju ja kohe kindlasti ei osata ise ühtegi raamatut otsida! Järjekordne tõestus, et ma ei ole enam nii noor... :)

ok, ei hala rohkem! Positiivselt mõeldes, siis natuke mul ju veel on aega ja tulumaksu saan ka tagasi! :)

Mõtted jalutavad mitmekaupa

Mõtted jalutavad ikka mitmekaupa. Jooksevad üksteisest mööda, ootavad teisi järgi, peavad omavahel võistlusi ning imestavad, et küll neid ikka on palju! Mõni on nii pisike, et teiste varjust välja ei pääsegi, mõnest suuremast mõttest kinni naksates ainult jõuab kuhugi. Hüplevad ja otsivad tähelepanu. No oskad sa siis neist mõnda välja valida?

Võtad ikka kamaluga mitu tükki korraga ja põimid omavahel kokku. Palmikuks koondunud mõtteks. Väänad siis sellest viimsegi välja, aga näed, ära ta ikka ei kao. Võtad järgmise peotäie, aga need eelmised mõtted klammerduvad kramplikult sinna külge. Nii, et viimaks moodustub hiiglaslik mõttepall. Ja kui see siis veerema hakkab … Ei hoia teda enam keegi kinni. Ühelt hetkel murrab välja ja veereb ja veereb ja veereb, haarab teisi kaasa ja rahulikust jalutamisest pole enam juttugi.

Nüüd tormlevad omavahel segunenud mõtted kõik uisapäisa ringi, nakatades teisi ja teiste mõtteid. Peatada enam ei saa. Põrkab erinevates suundades ja ise ka ei tea, kuhu välja jõuab. Aga välja jõuab. Ja siis jalutavad juba uued mõtted jälle rahulikult edasi. Nii kaua, kuni mõni teine mõttepall neid enda sisse haarab. Ja veereb ja veereb ja veereb ja mõtted jälle muutuvad uuteks ja jäävad vanadeks ja lükkavad uusi palle teele.

Sest mõtted jalutavad ikka mitmekaupa, üksteiseta neid ehk polekski.

Bram Stokeri "Dracula"

„Ja kui ta ei viibi sel kohal, millega ta on seotud, siis saab ta end moondada ainult keskpäeval, päikesetõusu või –loojangu ajal. /---/ Vampiiri kirstule pandud kibuvitsaoks ei lase teda kirstust välja, läbi kirstu tulistatud pühitsetud kuul tapab ta päriselt, teiba löömine südamesse annab talle, nagu me kogesime, viimaks rahu, pea mahalõikamine suigutab surmaunne.“ (2007 lk 203)

Miks ei võiks kõik raamatud olla nii paganama põnevad? Sellised, mida lihtsalt ei saa käest panna. Ja ometi olin ma ju korra varem lugenud, mis sest et kümme aastat tagasi! Ja ikka oli nii paganama kohutavalt köitev.

Milles siis lugu seisnes? Loo tuumiku moodustas usaldus, see oli lugu usaldusest ja sellega kaasnevast sõprusest, armastusest, ühtehoidmisest. Aga eelkõige keerlesid sündmused just usalduse ümber. Nii, kui keegi usaldusringist välja lõigati, hakkasid asjad allamäge veerema. Ja vastupidi. Kuus inimest, kes kõik teadsid üksteise mõtteid, ühe vampiiri vastu, kellel polnud mitte kedagi usaldada! (Muidugi, ilma Minata poleks nad millegagi hakkama saanud.)

„Miks mitte kuni praeguse hetkeni? Me ju nägime, kui palju valgust igasugused pisiseigad sellele loole on heitnud. Me pole ka oma saladusi üksteise eest varjanud, ja see pole kellelegi halba teinud.“ (lk 200)

„Meie eeliseks on üksmeel, mida vampiiridel ei ole, meie käsutuses on teaduse saavutused, meil on tegutsemis- ja mõtlemisvabadus ning me saame tegutseda niihästi päeval kui öösel. Nii et meil on võimalik oma jõudusid, nii palju kui meil neid on, piiranguteta kasutada.“ (lk 202)

Põhiküsimus minu jaoks: kas Draculal oli raamatus ainult episoodiline osa? Tema mõtetest me osa ei saa. Ilmselt tema sajandil ei olnud veel moeasjaks päevikut pidada!
Vaatamata sellele hõljub krahvi vari iga kirjapandud lause kohal. Ja kohati jääd mõtlema, et kas mitte tema pole tegelikkuses mõne teise tegelase mõtete taga… Liiati avaldab ta inimestele, kes temaga esmakordselt kohtuvad (või ka hiljem), kustumatu mulje ning mõjutab neid enam kui ühel viisil.

„Pärast füüsilist surma säilitas ta oma vaimujõu, kuid tundub, et tema mälus on suuri lünki. Mõnes suhtes on ta lapse tasemel, aga ta areneb ning tema algul lapsik käitumine muutub üha arukamaks. Ta katsetab, ja edukalt, ning kui meie teed poleks ristunud, siis võinuks ta saada – ja kui meil ei vea, saabki – uut liiki olendite esiisaks, kelle eksisteerimisvormiks pole elu, vaid surm.“ (253)

„Too vaene eksinud hing, kes kõik need õnnetused põhjustas, väärib ise kõige rohkem haletsust. Mõelge vaid, kuidas ta rõõmustaks, kui tema halvem mina hävitataks, et tema parem mina võiks surematuks saada. Te peate ka temale kaasa tundma, ehkki see ei tohi teid takistada teda tapmast.“ (lk 258)

Just krahviks teda kõige tihedamalt kutsutaksegi, Inglismaal esineb ta teiste nimede all, aga siiski krahvina.

Ma armastan eredalt värvilisi kirjeldusi. Selles raamatus olid lihtsalt kohutavalt head kirjeldused. Tõesti. Kui mõnes raamatus on kirjeldused kohutavalt igavad, siis siin on kõik lihtsalt nii põnev. Silme ette loodud pildid on nõnda eredad. Seda muidugi minu jaoks, eks iga lugeja ole erinev.
Värvilised, fantaasiat toitvad ja üdini allaneelatavad kirjeldused.
Näitena siis:

„Udu aina tihenes ning nüüd ma nägin, mismoodi ta tuppa pääses – nägin teda nagu suitsu või valget veeauru sisse imbumas, kuid mitte aknast, vaid uksepiludest. Tihenedes koondus ta toas sambataoliseks pilveks, mille tipust gaasitulukese punane silm läbi kumas. Mul hakkas pea ringi käima, kui see pilvesammas toas tiirles, kuulsin nagu Pühakirja sõnu „pilv päeval ja tuli öösel“. Kas ma tõesti unes näen ja kuulen vaime? Kuid sammas koosnes niihästi päeva kui ka öö elementidest, sest punane tuluke hõõgus ja lummas mind uue jõuga, kuni ma viimaks nägin teda poolduvat ning kahe punase silmana udust mu poole vaatavat, just nagu Lucy oli mulle rääkinud ühel meie ühisel jalutuskäigul, kui loojuv päike Püha Maarja kiriku akendelt vastu helkis. Äkki valdas mind kohutav hirm: mulle meenus, et ka Jonathan oli näinud jubedaid, tontlikke naisi kuuvalgele udukeerises materialiseerumas, ning ma vist minestasin unes, sest äkki mattus kõik pilkaspimedusse. Viimase teadvusvälgatuse ajal nägin kellegi surnukahvatut nägu udust mu üle kummardamas.“ (lk 217)

Üks näpunäide ka: ära hakka vampiiriks või vampiirikütiks, kui sul pole just ammendamatuid rahahunnikuid! Mõlemal juhul on vaja nii palju pistist anda, et pankrott on kohe silme ees!

„Ja veel mõtlesin ma: milline imeline võim on rahal! Kui palju head võib teha, kui teda õigesti kasutatakse – ja kui palju kurja, kui ta mõne nurjatu kätte satub.“ (lk 296)

Aga kogu loo juures oli kõige kummalisem see, et lugedes eile õhtul lehekülge 265, hakkasin järsku tundma vänget küüslaugu haisu. Kust see tuli, seda ei tea ma siiani. Aga raamatu lõppedes heljus küüslaugulehk endiselt üleval ja nõnda öö läbi. Ehk naabrite juurest imbus? Kummaline, sõrmed muutusid kohe jäiseks…

Et siis vaimustav raamat minu jaoks. Lihtsalt kirjeldamatult hea ja kohutavalt põnev. Ma märkisin isegi tsitaate!

„Tere tulemast minu majja. Astuge aga julgesti sisse. Ja lahkudes jätke mulle raasuke rõõmust, mida teie siinviibimine mulle teeb!“ (lk 16)

„Ma igatsen uidata teie vägeva Londoni rahvarohketel tänavatel, viibida suures sagivas inimsummas, jälgida selle elu, muutumisi ja surma – kõik, mis teeb inimesi inimesteks.“ (lk 19)

„Loss on vana, ta mäletab mõndagi ning need, kes ei oska siin õiget magamiskohta valida, võivad halba und näha.“ (lk 29)

„Päeviku pidamine on üheksateistkümnenda sajandi suurmood. Ent kui mu meeled ei peta, siis on möödunud sajanditel siiski olnud ja on praegugi omad jõuväljad, millest uusaeg ei saa võitu.“ (lk 31)

„Tal on kummaline harjumus kõigile otse silma vaadata, just nagu loeks ta nende mõtteid. Ta on seda ka minuga katsetanud, aga ma arvan, et olen talle üsna kõva pähkel. Tean seda, sest olen vaadelnud end peeglist. Oled Sa kunagi uurinud oma näojooni? Mina olen, see on täitsa põnev harrastus, mis annab rohkem peamurdmist kui oskad aimata.“ (lk 48)

„Vaadake ringi – miks need uhked sambad on ümber kukkumas? Neisse raiutud valede raskus rõhub nad maha! Neile on ju kirjutatud: „Siin puhkab rahus“ või „mälestus sinust on püha“, aga poolte auakivide all ei puhka mitte keski ja nende mälestusest ei oolita põrmugi.“ (lk 57)

„Hullud on oma eesmärkide taotlemisel ikka väga järjekindlad. Huvitav, kui kõrgelt ta hindab inimelu? Ta on oma arvestused hoolega lõpule viinud ja täna uuel leheküljel uue arve avanud. Kui paljud meist keeravad iga päev oma elus uue lehekülje?“ (lk 61)

„Kõikvõimsa olendi silmis on inimeste vahelised erinevused ju armetult väikesed.“ (lk 84)

„Pea meeles, mu sõber, et teadmised on usaldusväärsemad kui mälu ja me ei tohi ebakindlale pinnale toetuda.“ (lk 100)

„See tuleb vist sellest, et haigus ja nõrkus teevad meid egoistideks, me mõtleme siis iseendile, tervis ja jõud aga annavad armastusele voli ning mõtted ja tunded võivad jälle vabalt rännata kõikjale, kuhu tahavad.“ (lk 106)

„Temast saab väga ilus laip, söör.“ (lk 135)

„Ma võin ju eksida nagu iga inimene, aga ma usun kõigesse, mida teen.“ (lk 137)

„Kui ma naeran, ära arva, et ma pole kurb. Sa ju näed, et ma isegi naerust lämbudes nutsin. Ei maksa ka arvata, et ma nutan ainult kurvastusest – naer toob samuti pisarad silmi. Pea meeles, et naer, mis koputab su uksele ja küsib: „Kas ma tohin tulla?“ pole õige naer. Ei! Naer on kuningas, ta tuleb, millal ja kuidas ise tahab. Ta ei küsi kelleltki luba, ei vali aega ega hooli sündsusest. /---/ Ah, sõber John, meie maailm on veider ja kurb, ta on häda ja viletsust ja vaeva täis, aga kui kuningas Naer tuleb, paneb ta kõik oma pilli järgi tantsima. Veritsevad südamed, surnuaedades puhkavad pehkinud kondid, tulipalavad pisarad – kõik tantsivad koos, kui tema pilli puhub, ise kordagi naeratamata. Ja usu mind, sõber John, see on hea ja tore. Meie, mehed ja naised, oleme ju nagu pingule tõmmatud köied. Siis hakkavad pisarad voolama, nad mõjuvad meile nagu vihm köitele, ja kui pinge kasvab liiga suureks, läheme me katki. Kuningas Naer aga sarnaneb päikesepaistega, ta lõdvendab pinget ning me suudame taas jätkata mistahes tööd.“ (lk 144-145)

„Ma arvan, et meile kõigile on vahepeal kasulik nutta – pisarad parandavad enesetunnet, nii nagu vihm puhastab õhku.“ (lk 151)

„Olen õppinud teiste tõekspidamisi austama, olgu need kuitahes kummalised. Püüan kõigesse suhtuda eelarvamusteta ja minu vaateid ei suuda muuta tavaelu seigad, vaid just imelikud, tavatud asjad, mis sunnivad meid kahtlema, kas me pole aru kaotanud.“ (lk 155)

„Kas sa siis ei tea, et on asju, mida sina ei mõista, kuid mis sellest hoolimata eksisteerivad, ning et mõned inimesed näevad midagi, mida teised ei näe? On ka asju, mille eksistentsi ei tunnistata, sest keegi on kunagi öelnud, et neid ei saa olemas olla. Meie teadus eksib, püüdes kõike seletada; puutudes kokku millegagi, mida tal seletada ei õnnestu, kinnitab ta, et seal pole midagi seletada. Kummatigi näeme kõikjal iga päev uute tõekspidamiste sündi, mis omast arust on uued, tegelikult aga vanad ning ainult teesklevad nooruslikkust nagu eakad daamid ooperiteatris.“
(lk 159)

„On saladusi, mida inimene ainult aimab, isegi nende osaliseks lahendamiseks kulub aastasadu.“ (lk 172)

„Jõin selle ära ning ootan nüüd und, mis ei taha ega taha tulla. Loodetavast ei toiminud ma valesti, kuid uinumise eel painab mind uus hirm: kas polnud minust rumal võtta endalt ärkamisvõimalus? Mul võib seda ju vaja minna.“ (lk 218)

„Kahetiivalistel, armas söör, on üks üllatav iseärasus: nende tiivad meenutavad ülemeeleliste olendite omi. Vanasti toimiti õigesti, kujutades hinge liblikana!“ (lk 225)

„Te peate võitlema ja püüdma ellu jääda, isegi kui surm näiks teile kirjeldamatult ihaldusväärse hüvena. Te peate Surma enda ära võitma, ükskõik kas ta tuleb teie juurde mure või rõõmu hetkedel, päeval või öösel, siis, kui olete kaitstud, või kui olete kaitsetu!“ (lk 244)

„Ma ei tea,“ vastas Mina kõlatul häälel, „unes ei teata, kus viibitakse.“ (lk 261)

„Veri, mida ta sai maitsta, ainult suurendas tema isu ning ajas teda üha uusi ohvreid otsima. Sealjuures arenes ka tema mõistus, saades kinnitust, et ta on õigel teel. Ja seda kõike saavutas ta üksi – ihuüksi! – lagunenud kabelis Jumalast mahajäetud maanurgas. Kuivõrd rohkem võib ta korda saata nüüd, mil talle on avanenud palju avaram mõttemaailm.“ (lk 267)

„Ärge kunagi kartke oma mõtteid lõpuni arendada. Minu ajus sumises tihti üks mõttehakatis, aga ma ei söandanud tal lasta tiibu sirutada. Nüüd, olles teadmisi kogunud, pöördusin selle mõttehakatise juurde tagasi ning leidsin, et see polegi mõttehakatis, vaid päris väärt mõte, ehkki nii noor, et pole veel lennuvõimeline – tiivad alles väikesed.“ (lk 284)


„Ohud ähvardavad meid igast küljest. Hobused on rakkes, varsti asume teele. Me sõidame sinna, kus keegi peab surema. Jumal üksi teab, kes, kus, millal ja mismoodi….“ (lk 307)

Elioni ulme

Eile kuulsin oma ema ja õde rääkimas. Lugesid nemad Elioni reklaamraamatukest.
Mis nad selle vaese Kikuga küll teinud on?
See ei ole ju Kristina!
Nimigi on alla kirjutatud...
Inimesel põsed ära võtta, siis ei ole ju see enam seesama inimene!

Läksin mina siis sinna, heitsin pilgu brožüürile ja kukkusin itsitama.
"Inimesed, kas te siis lugeda ei oska või? Siia on suurte tähtedega ju peale kirjutatud: ULME!"

Tõesti hea, kui see nii oligi mõeldud. Millegipärast ma aga kahtlen selles. ;)

Enneminevikust kadunud päev

See viimane kord, kui ma Viljandist tulin tundub enneminevikuna. Nagu oleks eelmisel aastal olnud ja ometi pole vist ühte kuudki möödas.

Nagu unes panin omale turvavöö peale. Päike veel paistis, nii eredalt üle tüki aja. Üle magamata ööde, nagu kusagilt kaugustest. Vastasistmel oli kaks tüdrukut. Üks oli tantsutudeng, teisest ei saanudki ma midagi teada, sest esimene oli see, kes kogu aeg rääkis. Rääkis oma valikutest elus, sellest, kuidas elu tema eest valis ja kui rahul ta lõppkokkuvõttes praegusel hetkel on.

Mina tahtsin ainult magada. Suigatasin ja kuulsin läbi une, suigatasin ja kuulsin läbi une. Läbi une kuuldes jääd pärast mõtlema, et kas see oli nüüd päriselt? Või kujutasin ma seda ette? Oli päriselt või nägin vaid und? Ja kui nägin vaid und, kas siis see omab tähtsust, et uni nõnda reaalsena näib?

See päev kadus ajas ära. Rohkem ei mäleta ma midagi. Õhuauk pingelisel hetkel. Mälu ikka teeb vigureid. Vahel teeskleb, et ei mäleta ja siis jälle prauhti! Kõnnin keset tänavat ja miski tuleb meelde jälle. Kusagilt kaugest-kaugest minevikust, pealtnäha täiesti tähtsusetust. Mitte keegi peale minu enda seda nagunii enam ei mäletaks, sest kellelegi teisele see ei mõjunud. Nii, nagu mina ei mäleta teiste inimeste tibatillukesi tähtsusetuid prohmakaid.

Järgmine nädal läheneb, ilmselt seetõttu see kadunud päev mul praegu meelde tuligi.

Umberto Eco "Roosi nimi"

„Kui kaunis on maailm ja kui koledad on labürindid!“ ütlesin ma Williamile kergendatult.
„Kui kaunis oleks maailm, kui oleks olemas juhis labürintide läbimiseks,“ vastas õpetaja.
(Eco 1997, lk 180)

Mina ei taha läheneda raamatutele teaduslikust küljest ja seda ma ei tee ka. Tsitaate ma ka eriti märkida ei viitsi. Ja üleüldse olen ma aeglane lugeja. Ma võin küll pikki tunde järjest lugeda, aga ma ei loe kiiresti. Miks? Sest ma loen iga sõna. Iga sõna omab tähtsust, vahel lähen tagasi, et vaadata, kas ikka õigesti aru sain. Ja vahel teen pausi ja niisama mõtisklen. Ega ma sügavaid mõtteid ei mõtiskle. Lihtsalt kargab vahel mingi mõte juurde ja sakutab juustest senikaua, kuni ma tast välja teen ja siis sasipuntrast lahti harutan.
Ma loen kaua, aga mulle jääb ka kauaks meelde. Sest emotsioon on tugevam, seostub paremini minu enda elu ja mõtetega ning jätab sügavama jälje.
Mis mõtted siis pähe tulevad?

Mõtlen, et kas ridadevaheline tekst ei ole mitte emotsioonid, tundevirved, mida teos esile kutsub. See, mis jääb pärast lugemist meelde. Sest mõned raamatud kaovad mälestustes, aga mõned jäävad igavesti kaasa kõndima. Kas mitte see ei olegi „käegakatsutav“ ridadevaheline tekst? Ja õppides erinevaid asju juurde, saame iga kord tagasi mõeldes, sellest väikese erinevusega aru. Kuni lõpuks jääbki vaid emotsioon.

„Ja see on ränk katsumus mungale, kes seisab surma lävel, kui ta ei suuda mõista, kas tema poolt kirjutatu sisaldab mingit peidetud tähendust või isegi mitut või ei sisalda ta mitte ühtki.“ (lk 507)

„Meie käsutuses on juba nii palju tõdesid, et kui keegi hakkab ühel ilusal päeval otsima tõde ka veel meie unedest, siis on meil küll juba Antikristuse aeg käes.“ (lk 442)

Mõtlen, et küll võib mõnel autoril olla pärast lõbus kuulda, mida kõike tema teosest välja ei loeta. Minul küll oleks. Isegi, kui mõne tõlgenduse peale on autor juba kirjutades (või muul loomingulisel viisil) mõelnud, siis ma ei usu, et kõikide variantide peale. Ja mida on ta teosesse pannud teadlikult ja mida alateadlikult?

„Kalliskivide keel on mitmekesine, igaüks neist väljendab rohkem kui ühte tõde, vastavalt sellele, kuidas keegi seda keelt loeb, ja vastavalt kontekstile. Aga kes otsustab, milline peaks olema tõlgenduse tase ja milline kontekst on õige?“ (lk. 454)

Ja ma mõtlen, et eesti keeles on naljakas sõna: lihtinimene. Mulle ei meeldi see sõna. Mida see üldse tähendab? Ja kui on lihtinimesed, miks siis ei võiks olla ka liitinimesed? Mitme poolusega, liitunult hää ja kuri, sümbioosis lihtinimesed. Nagu sõnad ja lausedki. Lihtlaused on paremini arusaadavamad, selgemad. Liitlaused käivad närvidele, aga ometi koosnevad lihtlausetest. ;)

„Selleks, et leida väljapääsu labürindist,“ seletas William, „on ainult üks võimalus. Igal uuel teelahkmel tuleb käik, kust me tulime, ära märkida kolme ristiga. Kui satume teelahkmele, kus ristid on juba olemas, see tähendab, kus me oleme juba olnud, märgime käigu, kust me tulime, ära ühe ristiga. Kui kõik uksed on ära märgitud, siis tuleb tuldud teed tagasi pöörduda. Aga kui mõni käik mõnel teelahkmel on veel märkimata, siis tuleb valida ükskõik milline neist ja märkida ta ära kahe ristiga. Kui valime käigu, mis on juba märgitud ühe ristiga, siis lisame sinna kaks risti, et kokku saaks kolm. Kogu labürint on läbi käidud siis, kui me ühelgi teelahkmel ei pöördu käiku, mis on ära märgitud kolme ristiga, juhul kui seal on veel mõni käik, mis on kolme ristiga märkimata.“ (lk 178)

Ja mõtlen, et isegi kui see jutt arusaadav oleks, siis miks peaks labürindi läbikäimine viima ühtlasi ka labürindi väljapääsuni? Kõndida saab ju ka teisiti. (jah, see oli minu meelest raamatu kõige keerulisem sõnastus. Ja ei, ülejäänud raamat ei olnud nii keeruline!)

„Jah, nõnda räägitakse küll. Aga paljud arvavad, et see on paganate väljamõeldud muinasjutt.“
„Kahju küll,“ vastasin ma. „Mulle meeldiks kohata metsas mõnd säärast elukat. Mis lõbu see metsaskäimine muidu pakub.“ (lk 320, ükssarvikute kohta)

Pagan, mulle meeldib leida mõnusaid mõttekäike! Sügavast lihtsamaid ja lihtsast sügavamaid!

„Need on faktid. Seejärel püüan ma neid fakte siduda, kui see on üldse võimalik, sest enamikul juhtudel on raske öelda, milline tagajärg tuleneb millisest põhjusest, piisab üheainsa ingli vahelesegamisest, et kõik pea peale pöörduks. Seetõttu ei ole midagi imestada, kui meil ei ole võimalik tõestada, et üks asi põhjustab teist. Aga ometi peab kogu aeg selle poole püüdma, nagu ma ka teen.“
„Teie elu ei ole kerge,“ ütlesin ma.
„Aga ma leidsin ometi Kõrvi üles,“ hüüatas William, vihjates juhtumile hobusega kaks päeva tagasi.
„Järelikult valitseb maailmas mingi kord!“ hüüdsin ma võidutsevalt.
„Järelikult valitseb mingi kord minu vaeses peas,“ vastas William. (lk 209-210)

Küll on hea teada, et peas kord valitseb! Kasvõi ainult mõneks kummastavaks hetkeks.

Seda raamatut on parem lugeda siis, kui ei ole tuttav postmodernistliku teooriaga. Tõsiselt, muidu vaatab igal sammul vastu!
Samas jälle, ma nõretan nagunii irooniast. Ma isegi loen iroonilise pilguga ja ma kahtlustan, et mingi teooriatundmisega see seotud ei ole. ;) Lihtsalt olengi selline.

„Aga see, et ta pöördub tagasi oma väljaoksendatud toidu juurde, on ühtlasi ka märk sellest, et pärast pihtimist pöördutakse tagasi vanade pattude juurde.“ (lk 286)

Ja ühtlasi mõtlen, et kui tahate tarka ja analüüsivat arutlust lugeda, siis lugege järelsõna!

„Raamatule on hea, kui teda loetakse. Raamat koosneb märkidest, mis kõnelevad teistest märkidest, mis omakorda kõnelevad esemetest. Kui kellegi silmad neid ei loe, siis ei sünnita raamatu märgid mõisteid ja raamat on tumm.“ (lk 400)

Ja et see raamat on.
Muidugi. Meeldis.
Kindlasti. Soovitan.

Dracula (1931)

"I may be able to bring you proof that the superstition of yesterday can become the scientific reality of today"
dr Van Helsing

Ehk siis tõsine klassika. Isegi YT-s on üleval.;)
Treiler on ka, aga... seda ma siia küll ei pane - liiga naljakas! See pealelugemine jne.
imbd



Aga siis klassika, Bela Lugosi ja veelkord klassika. (hmm, mul tekkis korraga tunne, et ma pole väärt, et sellest üldse rääkidagi! ilmselt polegi)

Ilma muusikata. Ilma muusikata on creepy. Ukse kääksumised ja nahkhiire viiksatused, sammud kivitrepil, kirstu kriiksatused, rooliratta seisatused, mängutoos ja kuulatused. Vana filmi krõbisemine ja lihtsalt vaatad.
Kaamera liikumised, ainult üks pilk.
Ja intensiivsus kannab ja kannab ja kannab välja.

Valgusest ja varjust:
Dracula: "To die, to be really dead, that must be glorious,"
Mina: "But count Dracula!"
Dracula: "There are far worse things," (selle ajal tõmbub tagapilt pimedaks, et etendus saaks alati, mustal taustal) "awaiting man than death." (ja valgus saabub taas!)
Väga mõjus.

Hästi tore on vaadata, kuidas siis näideldi... et ikka näideldi! Mõne koha peal muidugi tekib mõte, et praegu vaadates tundub ülepingutus, aga...
See töötab. Ma ei itsitanud, vaid närisin küüsi!

Ja veel toredam on see, kuidas udu on paks suits.

Ja hea on lõpuks näha, kust ja kuidas täpselt kõik need Dracula-paroodia liigutused ja hääletoonid tulevad.

Raamatuga võrreldes muutusi oli, aga see ei häirinud.
Lõpp käis natuke kiirelt, aga teisest küljest käis kogu film tegelikult väga kiirelt.

Lugu ise on mul peakolu sees - niivõrd palju filme olen näinud.
Raamatut kahjuks ainult korra lugenud. Peakski uuesti ette võtma. Vapustavalt kuratlikult hea raamat.
Tuli kohutav isu uuesti lugeda. Lõpetan praegu poolelioleva raamatu ja siis võtan jälle kätte. Njämm.
Ma pean ütlema, et mitte ükski film ei ole tegelikult suutnud vastata minu ettekujutusele raamatust. Aga see olen mina! ;)

Naljakas on see, et kommentaarides muudkui võrreldi Videvikuga. Neid kahte ei saa ju võrrelda, sest neid ei saa ühte patta panna!

Dracula on Dracula ja lihtsalt punkt.

Ma tahan maalida. Kohe praegu. Kasvõi midagi kritseldada.
Peab paberi ja värvid välja otsima....

Istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu

Istun ning vaatan otse enda alla, kõlgutan jalgu ning vaatan. Sillerdavat vett Kaarsilla all. Kobrutab ja vahutab, isegi siit kõrgusest on näha. Haaran purgikese seebiveega ning loksutan seda korraks. Seebine vesi immitseb mu sõrmedele, pühin selle oma käeseljale. Tsiuh! Nahk jääb kergelt kleepuvaks ning vetruvaks. Tõmban oma seelikutaskust peotäie heinakõrsi. Mulle meeldib neid mäletseda, nagu kõik need rohusööjad.

Libistan ühe kõrre oma peopesast läbi ning harutan selle otsa haraliseks. Enda kõrvalt kaare pealt võtan taas oma seebiveepurgikese ning torkan kõrre otsapidi selle sisse. Puhun seebimulle. Praegu ei ole need veel piisavalt suured – vaevalt meetrise läbimõõduga. Kopsud õhku täis ning järjekordne vikerkaaresillerdus lendub minu heinakõrrest piki jõge edasi heljuma. Neid on juba palju, mõned klammerduvad üksteise külge. Mõtlen, et kas nad kardavad ehk? Või arendavad grupisuhteid, sotsiaalset võrgustikku, on armunud või hoopiski kisklevad omavahel. Ma ei kuule veel, mida nad räägivad. Kunagi kuulen, kui ma niikaugele jõuan.

Klõbistan taas purgikest oma sõrmede vahel keerutada. Puhun kergelt oma hingeõhku valgetest seebitäppidest pulbitsevale vedelikule. Nüüd peaks mullid juba peagi piisavalt suured tulema. Tõmban end jälle suvisest õhust täis ning puhun uue seebimulli. Senistest suurema, mitte veel päris piisavalt suur, kuid peaaegu. Suvine päike lööb selle värvidest virvendava pinna sädelema. Mull lendab teistele järgi. Kõrgel õhus, piki veekogu hõljudes.

Olen rõõmsalt ootusärev – järgmine seebimull peaks olema juba piisavalt suur. Nõnda ongi. Nii meelitav ja hiiglaslik, ligi kahemeetrise läbimõõduga vikerkaarepall. Haaran topsi ja heinakõrred oma taskusse ning puudutan näpuotsaga mullipinda. Vetrub korraks tagasi. Vajutan käe mulli sisse ning olengi juba seebimulli sees. Läbi selle värvide maailma vaatamas. Vajun mulli sisse istukile ning sõidan nüüd juba pilvede kõrgusel üle maailma.

Näen kõike nii värviliselt ja samas selgelt. Nagu oleksid mu silmad mitmetahulised minivikerkaared. Kui palju on maailmal näidata!
Kobrutavat vett, lõpmatuid korallrahusid, lumega kaetud mäetippe ja kuuma tahma puhuvaid vulkaanikurkusid. Ererohelisi metsi ja tumerohelisi ja tumedast mustemaid, õitega kaetud tuulevaikust. Tormavat keerukujulist liiva ja maakoort lõhkuvaid lõhesid. Pisikesi täpikesi, millest vaid madalamalt lennates aru saab. Loomi ja linde, seeni ja vetikaid. Kalasid, inimesi, kiskjaid ja rohusööjad, kõigesööjaid, verejanulisi.

Kui palju on maailmal näidata! Head ja halba ja kõige rohkem veel seda vahepealset. Viskan end viimaks selili ning kiigun nõnda otse helesinisesse unistusse vaadates edasi. Edasi, teadmata, mis suunas minu seebimull mind juhib. Öised tähed süttivad valgusaastate kaugusel. Ajaränd minevikku, sinna, kus asusid tähed, kui meid veel ei olnudki. Läbi öö ma hõljun, vaadates maailmaruumi. Kuu peale uludes ärkavad öised loomad, taimed ja vesi. Vesigi ärkab teistsugusele elule. Mitmetahuliste silmadega on hea vaadata korraga üles ja alla.

Päike kõditab mind viimaks koidukiirega ning lõpuks ma näen, kuhu seebimull mind toonud on. Olen taas kaare kohal. Astun mulli seest välja ja hingan maailma enda sisse. Hingan kõik värvid ja tunded endasse. Tunnen kõik läbi.

Ja ma istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu ja puhun seebimulle. Ja minu süda naeratab. :)