See viimane kord, kui ma Viljandist tulin tundub enneminevikuna. Nagu oleks eelmisel aastal olnud ja ometi pole vist ühte kuudki möödas.
Nagu unes panin omale turvavöö peale. Päike veel paistis, nii eredalt üle tüki aja. Üle magamata ööde, nagu kusagilt kaugustest. Vastasistmel oli kaks tüdrukut. Üks oli tantsutudeng, teisest ei saanudki ma midagi teada, sest esimene oli see, kes kogu aeg rääkis. Rääkis oma valikutest elus, sellest, kuidas elu tema eest valis ja kui rahul ta lõppkokkuvõttes praegusel hetkel on.
Mina tahtsin ainult magada. Suigatasin ja kuulsin läbi une, suigatasin ja kuulsin läbi une. Läbi une kuuldes jääd pärast mõtlema, et kas see oli nüüd päriselt? Või kujutasin ma seda ette? Oli päriselt või nägin vaid und? Ja kui nägin vaid und, kas siis see omab tähtsust, et uni nõnda reaalsena näib?
See päev kadus ajas ära. Rohkem ei mäleta ma midagi. Õhuauk pingelisel hetkel. Mälu ikka teeb vigureid. Vahel teeskleb, et ei mäleta ja siis jälle prauhti! Kõnnin keset tänavat ja miski tuleb meelde jälle. Kusagilt kaugest-kaugest minevikust, pealtnäha täiesti tähtsusetust. Mitte keegi peale minu enda seda nagunii enam ei mäletaks, sest kellelegi teisele see ei mõjunud. Nii, nagu mina ei mäleta teiste inimeste tibatillukesi tähtsusetuid prohmakaid.
Järgmine nädal läheneb, ilmselt seetõttu see kadunud päev mul praegu meelde tuligi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar