„Ja kui ta ei viibi sel kohal, millega ta on seotud, siis saab ta end moondada ainult keskpäeval, päikesetõusu või –loojangu ajal. /---/ Vampiiri kirstule pandud kibuvitsaoks ei lase teda kirstust välja, läbi kirstu tulistatud pühitsetud kuul tapab ta päriselt, teiba löömine südamesse annab talle, nagu me kogesime, viimaks rahu, pea mahalõikamine suigutab surmaunne.“ (2007 lk 203)
Miks ei võiks kõik raamatud olla nii paganama põnevad? Sellised, mida lihtsalt ei saa käest panna. Ja ometi olin ma ju korra varem lugenud, mis sest et kümme aastat tagasi! Ja ikka oli nii paganama kohutavalt köitev.
Milles siis lugu seisnes? Loo tuumiku moodustas usaldus, see oli lugu usaldusest ja sellega kaasnevast sõprusest, armastusest, ühtehoidmisest. Aga eelkõige keerlesid sündmused just usalduse ümber. Nii, kui keegi usaldusringist välja lõigati, hakkasid asjad allamäge veerema. Ja vastupidi. Kuus inimest, kes kõik teadsid üksteise mõtteid, ühe vampiiri vastu, kellel polnud mitte kedagi usaldada! (Muidugi, ilma Minata poleks nad millegagi hakkama saanud.)
„Miks mitte kuni praeguse hetkeni? Me ju nägime, kui palju valgust igasugused pisiseigad sellele loole on heitnud. Me pole ka oma saladusi üksteise eest varjanud, ja see pole kellelegi halba teinud.“ (lk 200)
„Meie eeliseks on üksmeel, mida vampiiridel ei ole, meie käsutuses on teaduse saavutused, meil on tegutsemis- ja mõtlemisvabadus ning me saame tegutseda niihästi päeval kui öösel. Nii et meil on võimalik oma jõudusid, nii palju kui meil neid on, piiranguteta kasutada.“ (lk 202)
Põhiküsimus minu jaoks: kas Draculal oli raamatus ainult episoodiline osa? Tema mõtetest me osa ei saa. Ilmselt tema sajandil ei olnud veel moeasjaks päevikut pidada!
Vaatamata sellele hõljub krahvi vari iga kirjapandud lause kohal. Ja kohati jääd mõtlema, et kas mitte tema pole tegelikkuses mõne teise tegelase mõtete taga… Liiati avaldab ta inimestele, kes temaga esmakordselt kohtuvad (või ka hiljem), kustumatu mulje ning mõjutab neid enam kui ühel viisil.
„Pärast füüsilist surma säilitas ta oma vaimujõu, kuid tundub, et tema mälus on suuri lünki. Mõnes suhtes on ta lapse tasemel, aga ta areneb ning tema algul lapsik käitumine muutub üha arukamaks. Ta katsetab, ja edukalt, ning kui meie teed poleks ristunud, siis võinuks ta saada – ja kui meil ei vea, saabki – uut liiki olendite esiisaks, kelle eksisteerimisvormiks pole elu, vaid surm.“ (253)
„Too vaene eksinud hing, kes kõik need õnnetused põhjustas, väärib ise kõige rohkem haletsust. Mõelge vaid, kuidas ta rõõmustaks, kui tema halvem mina hävitataks, et tema parem mina võiks surematuks saada. Te peate ka temale kaasa tundma, ehkki see ei tohi teid takistada teda tapmast.“ (lk 258)
Just krahviks teda kõige tihedamalt kutsutaksegi, Inglismaal esineb ta teiste nimede all, aga siiski krahvina.
Ma armastan eredalt värvilisi kirjeldusi. Selles raamatus olid lihtsalt kohutavalt head kirjeldused. Tõesti. Kui mõnes raamatus on kirjeldused kohutavalt igavad, siis siin on kõik lihtsalt nii põnev. Silme ette loodud pildid on nõnda eredad. Seda muidugi minu jaoks, eks iga lugeja ole erinev.
Värvilised, fantaasiat toitvad ja üdini allaneelatavad kirjeldused.
Näitena siis:
„Udu aina tihenes ning nüüd ma nägin, mismoodi ta tuppa pääses – nägin teda nagu suitsu või valget veeauru sisse imbumas, kuid mitte aknast, vaid uksepiludest. Tihenedes koondus ta toas sambataoliseks pilveks, mille tipust gaasitulukese punane silm läbi kumas. Mul hakkas pea ringi käima, kui see pilvesammas toas tiirles, kuulsin nagu Pühakirja sõnu „pilv päeval ja tuli öösel“. Kas ma tõesti unes näen ja kuulen vaime? Kuid sammas koosnes niihästi päeva kui ka öö elementidest, sest punane tuluke hõõgus ja lummas mind uue jõuga, kuni ma viimaks nägin teda poolduvat ning kahe punase silmana udust mu poole vaatavat, just nagu Lucy oli mulle rääkinud ühel meie ühisel jalutuskäigul, kui loojuv päike Püha Maarja kiriku akendelt vastu helkis. Äkki valdas mind kohutav hirm: mulle meenus, et ka Jonathan oli näinud jubedaid, tontlikke naisi kuuvalgele udukeerises materialiseerumas, ning ma vist minestasin unes, sest äkki mattus kõik pilkaspimedusse. Viimase teadvusvälgatuse ajal nägin kellegi surnukahvatut nägu udust mu üle kummardamas.“ (lk 217)
Üks näpunäide ka: ära hakka vampiiriks või vampiirikütiks, kui sul pole just ammendamatuid rahahunnikuid! Mõlemal juhul on vaja nii palju pistist anda, et pankrott on kohe silme ees!
„Ja veel mõtlesin ma: milline imeline võim on rahal! Kui palju head võib teha, kui teda õigesti kasutatakse – ja kui palju kurja, kui ta mõne nurjatu kätte satub.“ (lk 296)
Aga kogu loo juures oli kõige kummalisem see, et lugedes eile õhtul lehekülge 265, hakkasin järsku tundma vänget küüslaugu haisu. Kust see tuli, seda ei tea ma siiani. Aga raamatu lõppedes heljus küüslaugulehk endiselt üleval ja nõnda öö läbi. Ehk naabrite juurest imbus? Kummaline, sõrmed muutusid kohe jäiseks…
Et siis vaimustav raamat minu jaoks. Lihtsalt kirjeldamatult hea ja kohutavalt põnev. Ma märkisin isegi tsitaate!
„Tere tulemast minu majja. Astuge aga julgesti sisse. Ja lahkudes jätke mulle raasuke rõõmust, mida teie siinviibimine mulle teeb!“ (lk 16)
„Ma igatsen uidata teie vägeva Londoni rahvarohketel tänavatel, viibida suures sagivas inimsummas, jälgida selle elu, muutumisi ja surma – kõik, mis teeb inimesi inimesteks.“ (lk 19)
„Loss on vana, ta mäletab mõndagi ning need, kes ei oska siin õiget magamiskohta valida, võivad halba und näha.“ (lk 29)
„Päeviku pidamine on üheksateistkümnenda sajandi suurmood. Ent kui mu meeled ei peta, siis on möödunud sajanditel siiski olnud ja on praegugi omad jõuväljad, millest uusaeg ei saa võitu.“ (lk 31)
„Tal on kummaline harjumus kõigile otse silma vaadata, just nagu loeks ta nende mõtteid. Ta on seda ka minuga katsetanud, aga ma arvan, et olen talle üsna kõva pähkel. Tean seda, sest olen vaadelnud end peeglist. Oled Sa kunagi uurinud oma näojooni? Mina olen, see on täitsa põnev harrastus, mis annab rohkem peamurdmist kui oskad aimata.“ (lk 48)
„Vaadake ringi – miks need uhked sambad on ümber kukkumas? Neisse raiutud valede raskus rõhub nad maha! Neile on ju kirjutatud: „Siin puhkab rahus“ või „mälestus sinust on püha“, aga poolte auakivide all ei puhka mitte keski ja nende mälestusest ei oolita põrmugi.“ (lk 57)
„Hullud on oma eesmärkide taotlemisel ikka väga järjekindlad. Huvitav, kui kõrgelt ta hindab inimelu? Ta on oma arvestused hoolega lõpule viinud ja täna uuel leheküljel uue arve avanud. Kui paljud meist keeravad iga päev oma elus uue lehekülje?“ (lk 61)
„Kõikvõimsa olendi silmis on inimeste vahelised erinevused ju armetult väikesed.“ (lk 84)
„Pea meeles, mu sõber, et teadmised on usaldusväärsemad kui mälu ja me ei tohi ebakindlale pinnale toetuda.“ (lk 100)
„See tuleb vist sellest, et haigus ja nõrkus teevad meid egoistideks, me mõtleme siis iseendile, tervis ja jõud aga annavad armastusele voli ning mõtted ja tunded võivad jälle vabalt rännata kõikjale, kuhu tahavad.“ (lk 106)
„Temast saab väga ilus laip, söör.“ (lk 135)
„Ma võin ju eksida nagu iga inimene, aga ma usun kõigesse, mida teen.“ (lk 137)
„Kui ma naeran, ära arva, et ma pole kurb. Sa ju näed, et ma isegi naerust lämbudes nutsin. Ei maksa ka arvata, et ma nutan ainult kurvastusest – naer toob samuti pisarad silmi. Pea meeles, et naer, mis koputab su uksele ja küsib: „Kas ma tohin tulla?“ pole õige naer. Ei! Naer on kuningas, ta tuleb, millal ja kuidas ise tahab. Ta ei küsi kelleltki luba, ei vali aega ega hooli sündsusest. /---/ Ah, sõber John, meie maailm on veider ja kurb, ta on häda ja viletsust ja vaeva täis, aga kui kuningas Naer tuleb, paneb ta kõik oma pilli järgi tantsima. Veritsevad südamed, surnuaedades puhkavad pehkinud kondid, tulipalavad pisarad – kõik tantsivad koos, kui tema pilli puhub, ise kordagi naeratamata. Ja usu mind, sõber John, see on hea ja tore. Meie, mehed ja naised, oleme ju nagu pingule tõmmatud köied. Siis hakkavad pisarad voolama, nad mõjuvad meile nagu vihm köitele, ja kui pinge kasvab liiga suureks, läheme me katki. Kuningas Naer aga sarnaneb päikesepaistega, ta lõdvendab pinget ning me suudame taas jätkata mistahes tööd.“ (lk 144-145)
„Ma arvan, et meile kõigile on vahepeal kasulik nutta – pisarad parandavad enesetunnet, nii nagu vihm puhastab õhku.“ (lk 151)
„Olen õppinud teiste tõekspidamisi austama, olgu need kuitahes kummalised. Püüan kõigesse suhtuda eelarvamusteta ja minu vaateid ei suuda muuta tavaelu seigad, vaid just imelikud, tavatud asjad, mis sunnivad meid kahtlema, kas me pole aru kaotanud.“ (lk 155)
„Kas sa siis ei tea, et on asju, mida sina ei mõista, kuid mis sellest hoolimata eksisteerivad, ning et mõned inimesed näevad midagi, mida teised ei näe? On ka asju, mille eksistentsi ei tunnistata, sest keegi on kunagi öelnud, et neid ei saa olemas olla. Meie teadus eksib, püüdes kõike seletada; puutudes kokku millegagi, mida tal seletada ei õnnestu, kinnitab ta, et seal pole midagi seletada. Kummatigi näeme kõikjal iga päev uute tõekspidamiste sündi, mis omast arust on uued, tegelikult aga vanad ning ainult teesklevad nooruslikkust nagu eakad daamid ooperiteatris.“
(lk 159)
„On saladusi, mida inimene ainult aimab, isegi nende osaliseks lahendamiseks kulub aastasadu.“ (lk 172)
„Jõin selle ära ning ootan nüüd und, mis ei taha ega taha tulla. Loodetavast ei toiminud ma valesti, kuid uinumise eel painab mind uus hirm: kas polnud minust rumal võtta endalt ärkamisvõimalus? Mul võib seda ju vaja minna.“ (lk 218)
„Kahetiivalistel, armas söör, on üks üllatav iseärasus: nende tiivad meenutavad ülemeeleliste olendite omi. Vanasti toimiti õigesti, kujutades hinge liblikana!“ (lk 225)
„Te peate võitlema ja püüdma ellu jääda, isegi kui surm näiks teile kirjeldamatult ihaldusväärse hüvena. Te peate Surma enda ära võitma, ükskõik kas ta tuleb teie juurde mure või rõõmu hetkedel, päeval või öösel, siis, kui olete kaitstud, või kui olete kaitsetu!“ (lk 244)
„Ma ei tea,“ vastas Mina kõlatul häälel, „unes ei teata, kus viibitakse.“ (lk 261)
„Veri, mida ta sai maitsta, ainult suurendas tema isu ning ajas teda üha uusi ohvreid otsima. Sealjuures arenes ka tema mõistus, saades kinnitust, et ta on õigel teel. Ja seda kõike saavutas ta üksi – ihuüksi! – lagunenud kabelis Jumalast mahajäetud maanurgas. Kuivõrd rohkem võib ta korda saata nüüd, mil talle on avanenud palju avaram mõttemaailm.“ (lk 267)
„Ärge kunagi kartke oma mõtteid lõpuni arendada. Minu ajus sumises tihti üks mõttehakatis, aga ma ei söandanud tal lasta tiibu sirutada. Nüüd, olles teadmisi kogunud, pöördusin selle mõttehakatise juurde tagasi ning leidsin, et see polegi mõttehakatis, vaid päris väärt mõte, ehkki nii noor, et pole veel lennuvõimeline – tiivad alles väikesed.“ (lk 284)
„Ohud ähvardavad meid igast küljest. Hobused on rakkes, varsti asume teele. Me sõidame sinna, kus keegi peab surema. Jumal üksi teab, kes, kus, millal ja mismoodi….“ (lk 307)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar