Mitte minuga, vaid minu mõtetega. See veel hullem variant, eks ole?
Igatahes lähen mina magama ja järsku hakkab justkui mingi lugu liikuma. Muudkui rändab läbi mu sisikonna ja no rahule ei jätagi. Hakkasin siis mina teda oma peas kirjutama. Lauseehitust ja komakohti, hüüumärke ja kondiluusid. Ja laused muudkui moodustuvad minu peas.
Jään siis ära magama ja näen asjasse absoluutselt mitte puutuvaid unenägusid ja ärkan vahepeal ja mõtetes kirjutan jälle edasi. Vaimusilmas juba näen, kuidas sõnad paberile vormuvad.
Ärkan hommikul üles ja kogu lugu ongi kirja pandud! Ainult, et paberile pole sellest mitte ühte tähte ka jõudnud! :)
Eks siis panin paberile ka! (olgu muld talle kerge)
Muide, eile käisin raamatukogus ja lihtsalt nii kurb oli vaadata, kuidas noorus on hukas. Ei teata ei autoreid, raamatu pealkirju ja kohe kindlasti ei osata ise ühtegi raamatut otsida! Järjekordne tõestus, et ma ei ole enam nii noor... :)
ok, ei hala rohkem! Positiivselt mõeldes, siis natuke mul ju veel on aega ja tulumaksu saan ka tagasi! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar