Külm

Kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Ja tegelikult on mul selle üle hea meel.
Selles on teatud vabadus.
Ja hingamine on tagasi.



Igal hommikul taevas põleb. Ühe hetke. Ühes kohas.
Et seejärel taas halliks tõmbuda.
Et järgmisel hommikul taas põleda.
Nii tumedalt. Ja nii heledalt. Ja nii vanaaegselt.

...noppisin lumesädemeid...

Sinule

kas tead, ma mõtlen sinule.
isegi kui olen sind vaid korra kohanud.
isegi kui meie kohtumised on vaid kujutlustes.
ma mõtlen sinule.
ja naeratan.

sest sa oled eriline, kas tead.
ilus isegi siis kui sa ise raputad pead.
ja naeratad nii kerges uskmatuses vastu.
ma mõtlen sinule.
isegi kui sina seda ei usu.
mina usun sinusse.

kas tead, ma mõtlen sinule, just sinule,
kui naeratan ja
hinges armastan.


ega sa ei punasta nüüd? :)

something beautiful

ps! kui on vajadus lörinal nutta, siis see film ajab asja ära.

Ma soovin, et inimesed suudaksid lõpetada selle "ma pean" suhtumise. Sa ei pea tegelikult mitte midagi. Sa ei pea elama elu, mille teised sulle valinud on. Sa ei pea elama isegi mitte seda elu, mille sa mingil hetkel ise endale valinud oled. Teel on endiselt palju käänakuid. Tee pole kunagi niivõrd sirge, et korraks peatumine ja hingamine tooks kaasa lauskokkupõrke.

Lihtsalt.
Soovin.
Soovin endale sama.
Kui saad, siis ole õnnelik! :)

esimene kummardus

Aasta esimene? :)

Võiks ju rääkida sellest, kuidas läks minu vana ja saabus uus aasta.
Võiks ju rääkida sellest, kuidas olin üksinda (noh, kassiga :)) ja istusin šampuseklaasiga aknalaual. Kuidas ületamatu kurbus tabas mind aasta esimesel tunnil. Kuidas see polnud isegi mitte minu enda kurbus. Võiks ju rääkida sellest, kuidas päev algas kargelt, aga soojalt. Või sellest, kuidas selget taevast ja tähti käisin neelamas, jõe ääres kiikumas ja pimedas jala kraavis märjaks oskasin kasta. Ja selle tegevuse juures saatjaks eufooriline tantsusamm ja naer.
Jah, ma kirjutasin ka. Peas rohkem kui tegelikkuses, aga siiski tõeliselt.
Jah, oli sündmustevaene. Nagu tavaliselt. Ja tuju muutus rohkem kui iial varem.
Aga tegelikult tunnen palju rohkem kui kunagi rääkida võiksin või oskaksin.

Esimest korda elus andsin uusaastalubaduse. Seda ma ei avalda.
Draakoniaasta ja igaveste lohede austamiseni (Maalehe sõnastus :)) jääb veel aega. Aga minu draakonid ärkasid juba pool aastat tagasi. Vaimustus ja värvid ja ristpisted.
Kuigi mõtted luusivad endiselt huntidega.



Ja mul on kohutavalt hea meel, et on hulle inimesi, kes on alati iseendaks jäänud!