Lugesin Postsecreti lehte. See on nii kummaline, kuidas ühel korral tundub, et maailmas on olemas õnnelikke inimesi; inimesi, kes annavad teistele lootust, kelle elu on läbi ootamatuste ja veidrate keerdkäikude muutunud just selliseks, et nad võivad olla õnnelikud. Isegi kui nad kujutavad midagi teisiti ette, ikka on nende suhtumises tunda pingevabadust, enesest teadlik olemist, enesega rahul olemist ja see inspireerib veel olema ja elama ja lootma ja mõtlema, et õnn on olemas.
Ja siis on olemas inimesi, kes ei oska mitte kellegi poole pöörduda, et oma murest vabaneda. Ja kas see ongi mure, millest nad vabaneda soovivad? Vahel tundub, et see on nende olemus. Ühest küljest on ju tore vaadata ja irvitada, et näe, kellelgi läheb kehvemini. Aga teisalt jälle tunnetad ka ise nende valu. Ja sa ei saa aidata, aga sa tahad. Ja sa ei oska aidata, aga ometi oled isegi seda kõike läbi kogenud. Olnud mustas augus ja sealt välja roninud. Aga ikka ei teaks, ei oskaks nõu anda. Kui ainult seda, et tee kõik teistmoodi kui mina! Ära ole üksi! Ära lõika ennast teistest ära! Hoia kramplikult kinni ja ära löö käega kohe, kui tuleb selline lootusetuse tunne!
Noored inimesed kõlavad nii kurvalt. Kool mõjutab kuidagi eriliselt. Heas või halvas mõttes. Kord heas ja kord halvas. Ükskõik, kellega sa ka ei räägiks - rääkimine on parem kui vaikimine. Suhtlemine. Looming või lihtsalt plära. Alati on olemas keegi, kes huvitub. Lihtsalt - kas üles leiad ja ära tunned?
On lootust ja on kurbust. On elu ja eluetappe. Väikesed põrgulised on meis kõigis. Väikesed depressiivsushetked. Aga kurbusega tuleb sügavus ja sügavusega tarkus. Ja lootust on alati, minu meelest ei sure see tegelikult kunagi. Olen jah roosade prillidega ja sinisilmne! Las ma siis olen. Sinisilmne. Lootusekiirega fantaseerija!
Masendus lendab kohe minema, kui ta kurjaks kolliks mõtled, roosa laserkiirega silma sihid ning fantaasiaga teda tabad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar