Verekuu pildid

Lõpuks siis pildid, mitte eriti head, aga siiski. Kuupäev oli 01.01.2010 ja kellaaeg u 16.35.

Looduspiltide album

Leid

Mul polnud aimugi, et see video nii naljakas on! (ja BBC Entertainment just näitab jälle Blackadder kolmandat!)
Muidugi, Annie Lennox on igal juhul sõnulseletamatu. ;)

Ma ei ole ju täielik idioot!

Vaatasin täna Discovery worldi pealt sellist saatesarja nagu Prehistoric world. Või midagi sellist oli see pealkiri. Igatahes, seal siis näidatakse mingi konkreetse paiga ajaloolisi elukaid. Kes seal elutsesid ja mis toimub.
Ja see saade käis tõsiselt närvidele, sest esiteks näitasid nad kõike segamini.(ma lõpuni ei vaadanud, võib-olla oli lõpust algusesse vms).
Ja teiseks nämmutati kõike nii läbi. Kuidas tuli asteroid. No vabandust väga, aga ma oskan ikka ette kujutada küll ja pealegi tean seda juba! Ma võin ju olla loll, aga mitte ka täielik idioot.

Väga paljudes teadus/loodussarjades tehakse see viga. Kuidas liiguvad laamad? Vaja iga kord üksipulgi lahti harutada. Mis see endaga kaasa toob? Kuidas tekivad tsunamid, maavärinad või vulkaanipursked.
Ma ju tean seda juba loodusõpetuse tunnist.
Rääkige midagi, mida ma ei tea. Või siis näidake lihtsalt ägedaid elukaid ja ilusat loodust. Ärge pidage vaatajat täielikuks idioodiks. Kes mitte midagi ei tea, need nagunii ei viitsi sellist saadet vaadata ju.
Ja sama kehtib igal pool.

Näiteks kasvõi ilukirjanduses. Kas tõesti on vaja kõik lugejale ette nämmutada? Ma ju oskan loogiliselt mõelda, piisab tausta avamisest. Lugejana/vaatajan tahan ka ise tsipanatukese oma fantaasiat kasutada.

Aga tundub, et seda on siiski liiga palju palutud...

Ajaränduri naine

Info




Vaatasin eile õhtul. Film, mis lõi emotsioonid lakke. Päris tõsiselt. Ja ikka veel. Muidugi, see on raamatu põhjal tehtud - raamatu põhjal tehtud filmid on alati paremad.
Aga siiski, töötas ka filmis ülihästi. Täielik pisarakiskuja. Ilus ja kurb ja reaalne (mõeldes kooselu probleemidele) ja lihtsalt ahhhh....

Ja esimest korda nägin, kuidas ajarändu kujutatakse teps mitte toreda kogemusena!
Soovitaks kõikidele südamlike filmide austajatele. ;)

(deja vu)

Filmijärgedest

Nii. Kuna olen nüüd omadega seiklus ja/või actionfilmide maile maandunud sellel nädalal, siis võiks ehk paar sõnakest öelda kah? Praegu on ju minu vaba aeg...
Üldiselt järjed. Millest alustame?

Rahvuslik aare





Ma vaatasin teist osa enne esimest ja üldiselt soovitan seda kõigile. Esimene on parem. Põnevam. Teine ei ole teps mitte halb, viimastel andmetel tehakse kolmandat ka ja ma arvan, et vaataks toda kah.
Miks teist ennem? Sest siis ei valmista see pettumust. Kui ma oleks esimest filmi enne vaadanud, siis oleks teine pisikese pettumuse valm istanud, kuigi mõlemas olid omad mõnusad kohad. Presidendi kidnappimine ja Iseseisvusdeklaratsiooni pätsamine. Nojah, oli selliseid väga ameerikapaatoslikke momente, aateid jne. Aga need ei kestnud väga kaua ja ühesõnaga, mõnus meelelahutus ja mõtete jahutus. Ja mõistatused on mulle alati meeldinud!

Indiana Jones ja kristallkolba kuningriik



(eestikelse pealkirja suhtes pole kindel)

Nojah, nothing can beat Indiana Jones... Ükskõik kui vana Harrison Ford ka poleks! Niisiis, vaatasin ära selle kristallkolba filmi, mida ma ei olnudki näinud. Kratsin praegu kukalt ja küsin endalt, et miks ometi?
Minu meelest oli see tõsiselt äge ja ei jäänud eelnevatele midagi nii väga alla. Võimalik, et inimestele lihtsalt see tulnukaidee ei meeldinud. Minu meelest on see idee nagu iga teine ja vägagi sobilik arheoloogiline taustlugu, millest üks korralik müsteerium välja imeda. Kas tahvel kümne käsuga on siis usutavam? Minu meelest mitte, nii et teemaga mul mingeid probleeme polnud.
(muide, nägin just hiljuti üht dokki sellest kristallkolbast, kui tehisvärk see on jne. muidugi, inimesed usuvad ikka seda, mida nemad tahavad)
Lõpuefektid olid tõsiselt ägedad, need kristallluukered!

Film oli mõnusalt naljakas, oli actionit, vürtsikust, eriefekte. Vau-efektiga film.

Muumia: Draakonkeisri hauakamber



Noh, see on Muumia-filmidest kindlasti kõige halvem. Evie näitleja on jälle teine, aga ega see tegelikult oluline olegi.
Stoori? Alex on kasvanud suureks ja on arheoloogilistel väljakaevamistel kaugel Hiinamaal. Kaevatakse välja hirmuspaha keiser, kelle mingi kõrvaline tegelane üles äratab. Siis on seal tšikk, kes on 2000 aastat vana ja surematu. Tema ema oli see, kes keisri eelmisel korral ära tappis ja talle needuse pani.

Efektid on mõnusad, nagu tavapäraselt. Eriti meeldisid mulle jetid, neid oli ootamatu näha. Ja Jonathan oli endiselt olemas. Ja vaated olid imeilusad.
Aga midagi oleks justkui puudu. Ei ole tunda seda lõbusust. Miski on paigast ära ja ei tööta, film pole piisavalt naljakas ja keisri armee oli minu meelest ikka kriminaalselt tilluke!
Soovitan vaadata, kui midagi targemat teha ei ole. Kaasa haarab, aga kohati on tüütu.

Öö muuseumis





Vaatasin tegelikult juba tükk aega tagasi, aga.. Noh, jah, räägime siis nüüd!
Kõigepealt vaata esimest ja siis teist! Teine on parem. Minu maitse järgi vähemalt. Teises on kõik kuidagi suurem ja uhkem ja detailirohkem ja seal on mõnusalt vaimukas naislendur.
Ah, et milles see seisneb üldse? Muuseumi eksponaadid ärkavad öösel ellu. Need i say more?
Mõnusalt actionit ja teises on veel eriliselt kihvtid kurjamid. Kurjamid, kes ei võta kampa Darth Vaderit, sest no kes kurat see veel on? Kähiseb ainult, kurk vist haige...
Mõnusalt meelt lahutav seiklusfilm.

Constantine



See nüüd ei ole järg. Aga ei hakka eraldi mainima, sest vaatasin seda selles samas keerises olles. Ei olnud minu maitse. Ja seda filmi vaadates tekkis küsimus, et kas Shia LaBeouf on kõikides filmides või? Indiana Jones, siin ja Transformers... Kõiki olen näinud. No tekkis lihtsalt mõte, et ta on igal pool.
Filmist endast.
Minu jaoks oli see liialt Supernatural. Ja ma mõtlen justnimelt seda sarja, mida iga nädal vaatan. (kuigi see viimase aja apokalüpsisevärk käib natu närvidele)
Kogu see ideestik ja kõik. Nojah, ainus koomiksipõhjal tehtud film, mis on tõeliselt superhea on nagunii Sin City. (kuna see järgmine film ometi tuleb?)
Või peaksin ma graphic novel ütlema? Mystery.
Et siis see film. Hmm. Mõned toredad eriefektid oli küll. Kui Keanu Reeves (constantine) põrgutule sees kõnnib. See oli ägedalt tehtud. Ja tegelikult meeldis mulle ka lõpp, selline mõnesmõttes oodatud, mõnesmõttes veider, mõnesmõttes ootamatu.
Ma võin eksida, kui film mitte eriti heaks pean, sest nagu ütlesin - ideestik meenutas mulle liialt Supernaturali ja seetõttu on võimalik, et ma ei suutnnud korralikult jälgida.
Muide, ma olen suhteliselt kindel, et teine tuleb kõvast parem!

The Matrix





Minu generatsioon. Vist. Või midagi sellist. Coolimat filmi annab igatahes otsida. Vaatasin siis ära ka mõlemad järjelood. (mitte seda neljandat, mis on teine ja kolmas kokkupandult)
Mulle meeldisid mõlemad. Tõsi, teine on natuke kehvem kui esimene ja kolmas, aga sellegipoolest super!
Actionstseenid on VAU! Stoori on täiesti olemas ja mingil maatriksitasandil isegi loogiline.
Mida veel öelda? Eriti ei oskagi midagi lisada, kui et vaata ise!
Igas mõttes hea. Kui tõsiselt vaadata, siis on vau.
Ja kui vaadata sellise skeptilise-iroonilise pilguga, siis on naljakas.

Film, mis selgitas mulle täielikult sõna cool tähenduse!

Jah, et VAATA ISE!

Kindlasti unustasin nüüd ära mõne filmi, aga... Et siis mina hakkan nüüd jälle miskit vaatama ja oma aega raiskama ja hmmmm... Jääaega vaatama. ;)
Ja pagan, miks nii vähe korralikke põnevikke ja põnevaid sarju tehakse? Ma igatsen selles mõttes natuke 90-ndaid...

Küll kõik on ikka tublid. Nii närvidele käib, kui kõik on nii tublid!
Mina nii tubli oleks, siis ... no ma ei teagi nüüd. Kui mina nii tubli oleks, siis ... võhh, vastikud tublid tegelased!

No olge siis aga tublid edasi, mina küll ei ole.
Aga teie olge, minugipoolest! Nii tublid. Pai! :)

Mind hirmutab idee, et surnud kuulevad mu mõtteid ja saavad neist valesti aru. Või siis vastupidi - liigagi õigesti.

Unistus

Täna on selline tunne, et lihtsalt oleks. Lihtsalt oleks ja ei teeks mitte midagi. Ja ometi olen täna jõudnud mõnes mõttes rohkem kui kogu eelneva nädala jooksul. Mõnes teises mõttes jällegi mitte.

Elu on viimasel ajal kummaline. Mitte et ta muidu poleks - on ja kuidas veel! Lihtsalt mingisugune energiarammestus on tekkinud. Korra mõtlesin, et mul on keskendumisraskused lihtsalt, aga tuleb välja, et mitte. Suudan küll keskenduda. Siis, kui tõesti tahan. Või siis, kui tõesti vaja on.

Hetkel hoolin ainult enda arvamusest. Just, arvamusest. Mitte lihtsalt ainult endast. Nii egoistlik ma veel pole. Aga ainult enda arvamusest, ainult sellest, kas ma ise aru saan. Tegelikult on see väga vabastav tunne. Aeg-ajalt juhtub, aga mitte alati. Jah, vabastav.

Vaatasin täna hommikul taevast katlamaja suitsu. Nägi välja nagu see pilvesoolika pilt, ainult et musta taeva taustal. Ja mõtlesin, et elu on ikka kuramuse ilus küll. Ja see on mõnus, et on ilus.

Ja on mõnus ennast vabalt tunda. Teada, mida mina tean. Teada, mida teised ei tea. Tunda, mida tunnen ja teada, et see meeldib mulle. Ilus ja mõnus ja värviline on elu.

Ma tean praegu isegi üht ilusat unistust, mis mul on. Ma tahan istuda suvisel Kaarsillal, kõlgutada jalgu ja puhuda seebimulle.

Puhuda ja puhuda. Aina hiiglaslikumaid seebimulle. Lõpuks nii suure puhuda, et sirutan oma jala ning astun selle sisse. Ja siis ma lendan seebimulli sees üle terve maa. Näeksin kõike värvilisena, imelisena. Minu silmad oleksid mitmetahulised minivikerkaared.

Seebimull ujuks minu kehakeele järgi. Ja siis astun taas välja ja tajun kõike. Absoluutselt kõik tunded voolavad minu sisse.

Ja ma istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu ja puhun seebimulle. Ja minu süda naeratab.

Kui mina olin...

...hästi pisike mutukas, siis ma alati tantsisin, kui SEDA lugu kuulsin. Kurat, praegu tantsiks kah! :)



No tehke järgi!

(kuigi tegelikult meeldib mulle Elu teisel pool rohkem)

Veidike sõnu

Lihtsalt mõningad, mis pähe vupsasid:

kaak
ala
sammas
kook
miim
kiik
kirik
verev
köök
kallak
emme & issi

ja minu erilised lemmikud:

viiv, udu ja luul

Neist kõige erilisemaks jääb mingil põhjusel viiv.

veel viivuks jää, mu armas...

Hmmm...

Keegi võiks selle aja-postituse ära kustutada. Kellegi all pean silmas ennast. Aga mina ei kustuta ju kunagi midagi! Neetud. ;)

Aeg

Miks on juba õhtu? Ma ei taha, et päev juba läbi oleks! Ma tahan veel aega! Ma tahan tagasi seda aega, mille ma olen lihtsalt ära raisanud! Raisanud mitte millegi tegemisele, raisanud näiteks selle asja kirjutamisele, raisanud luuletuste munsterdamisele, mis (nagu täna lugema hakates enda šokiks avastasin) on täielik saast! Tahan tagasi aega, mille raiskasin kahetsemisele. Tahan tagasi aega, kui kõndisin ümber tulise pudru, ei suutnud otsustada ja lasksin lõpuks kõigel minna.

Miks mul nii kiire on? Ma tahan tagasi ENDA AEGA. Aega, mida mul kunagi pole olnudki. Aega, mis ongi ainult laenuks – laenuks kuni surmatunnini. Ma tahan tagasi aega, mille raiskasin unelemisele ja ikka veel raiskan. Raiskan praegugi! Ma tahan tagasi aega, mille raiskasin valede väljamõtlemisele, kokkusobitamisele. Mille raiskasin lihtsalt niisama ära.

Mul on aega ja samas ei ole ka. Kadunud aeg… Kas see jääb kõigele vaatamata minuga? Jään ma alatiseks mõtlema sellest kui raisatud ajast? Ma tean, et ilma selleta poleks ma see, kes olen praegu. Loogiline, eks ole? Ja ometi…

Ma tahan tagasi oma raisatud aega, et saaksin seda veel rohkem raisata! Piisaks mõnest sekundist! Korraks STOP! ja lihtsalt see teadmine, et aeg on minu jaoks üheks hetkeks seisatanud ning ma saaksin edasi minna. Aega raisates ja ometi sellest kinni hoides. Täiendades sellega, mis vähemalt esmapilgul näib ajatuna. Raisates edasi ja samas raisates vajalikult. Aga ma tahan aega.

Tahtmine on taivariik. Kes seda ütles? Ei mäleta, aga igatahes tõde ta on. Ei saa kõike, mida tahad. Ei saa oma aega tagasi, saab ainult edasi ajastada.

Edasi minna enda ajas, ajast maha ei saa ju jääda. Ette ka ei saa joosta, ainult enda ajaga ühes tempos.
Aega raisates, sest mida muud me temaga ikka teeme? Kui norima hakata, siis on ju kõik raiskamine….

Aga ma tahan uskuda, et vahel, mõnikord harva ma ei raiskagi aega. Teen midagi ajatut selle raiskamise sees. Unistused… Aga ma pigem valin selle usu.

Ja raiskan oma aega edasi, kui nii on vaja, et olla õnnelik.


ajan jälle täielikku jama...

Ma ootan kohvi! Ma vajan kohvi! Oh kaua sa tuled veel..?

Oh! Lõpuks ometi kuulen, et saabud!

Kohad

Ma pole kunagi täpselt aru saanud, et miks inimesed mõnest kohast kirjutavad - nagu see oleks kõige tähtsam. Ei ole ju - see, mis paigaga seostub, see on tähtis.
Aga see jääb sinu sisse, mälestusena ka peale selle koha kadumist. Ka siis, kui koha nime või välimust ei mäleta. Tunne jääb ikka alles, sõltumatult.

Ja koos tundega jääb ka koht alles. Kuid seda ei pea nimetama, see on ja jääb koos minuga. Ikka, alati. Vahet ei ole, kuskohas parasjagu olen. Tegelikult ei igatse me ju mitte kohti, vaid seda, mis nendega seostub, kes meiega olid... Ja sellest räägin, kirjutan, loon ju nagunii. Milleks veel eraldi paiganimetust välja tuua? Et oleks lihtsam? Aru saada? Poleks vaja ridade vahelt lugeda? Ei saaks teha üldistusi?

Aga võib-olla olen lihtsalt imelik. (tähendab, mitte võib-olla, kindlasti olen. aga lihtsalt - kas ka selles küsimuses?)

(see tartu-luuletus, mida ma mitte kunagi ei kirjuta)

Külmavõetud mina

Mõned õnnestunumad krõbehetked täna varahommikust ja ennelõunast! Redigeerimata!

Toomel:

Võnnus:

Taas Tartus:

Veel pilte.
Külm on! Aga õhkõrnalt ilus ja imeline...

Kartus

Ma kardan oma südametukseid. Kardan siis, kui öösel üles ärkan ning kuulatan neid lööke. Et nad tambivad liiga kiiresti või valesti või jätavad midagi vahele. Kuulatan, kõrv vastu patja, hinge kinni pidades. Ja siis ta loomulikult lööbki liiga kiirelt, hingest lahti lastes.

Ma kardan füüsiliselt ja kardan hingeliselt. Kardan omaenda hirmu, mis paaniliselt võimust võtab. Vahel muretsen end teise inimese pärast segaseks, aga suurim hirm on ikka enda surma ees.

Ma kardan ärevust. Ja tähtaegasid ja kardan enda südametunnistust. Kardan seda, kui südametunnistus kiljuma pistab ja pahandama hakkab. Sest ma tahan ju veel ühe hetke lihtsalt olla! Aga ei tohiks… Kardan, et olen jäänud liiga hiljaks. Oma eluga, kõigega. Kardan, et aeg saab otsa või jätab mu lihtsalt vahele. Kardan, et vaikin siis, kui peaks karjatama. Kardan, et lärman ilmaasjata.

Ma lubasin olla sel aastal siiram. Ma kardan, et lähen sellega üle piiri. Kardan, et piire ma ei tunnistagi. Ei tunnista, ei katseta, lihtsalt lähen üle või läbi või alt. Ja kardan, et jäängi tavapärasele piiripoolele. Mida vanemaks saan, seda enam tahan erineda. Kardan, et pingutan üle. Kardan, et olen end juba tühjaks väljendanud ja mis on jäänud, see on juba enda kordamine.

Kardan, et ühel hetkel enam ei kuule, ei näe, ei tunne enda sisse. Kardan, et üles ei ärkagi.

Ma kardan ja kardan ja kardan, sest kartmisel sünonüümi ei olegi.
Kardan, aga olen.
Ja teen ja luban kõike ikka endamoodi.
Sest nii on hea. Sest nii ma tahan. Sest nii ma pean.

Ja kartus on minust üks säilitavalt edasiviiv osa.

(ma ei oska seda väljendada, aga ma tean, et ma pean)

Õppimine on lahe!

Paanika, Billy Idol ja üleväsimus on parimad turgutid!

Ebareaalsus

Mulle ei meeldi ebareaalsus, sest olen sellest liialt lummatud. See on ohtlik. Natuke liiga kauaks jääd mõtetesse, siis mingil hetkel jäädki sinna. Ootama, lootma, unistama, väljamõeldud maailma enda ümber looma. Üksinda, ainult enda tahtejõu abil ei pruugi sellest üles ärgata. Ma tean seda, sest ühe korra olen ärganud. Olnud selles kõikeneelavas augus ja õnneks ärganud. Tol hetkel mõistsin, kui head inimesed tegelikult. Heasoovlikud.

Ja ometi lummab mind see kõiksus, mittemiski. Võlub lihtsalt ära. Ebareaalsus. Mõnel hetkel on tunne, justkui oleksin paralleelmaailmas ja kõike muud näen läbi udu.
Fantaasiad minu peas. Ja ühel ja samal ajal ma tahan jääda nende unistuste sisse ja samas ärgata ja olla siinsamas. Päriselt. Rääkida ja naerda. Lihtsalt olla ja teada, et inimesed ongi oma südames head.

Ebareaalsus.

Ma olen kindel, et kõik on midagi sellist tundnud. Me pole ju üksteisest nõnda erinevad. Mõned inimesed ei mõtle sellele, mõned jäävadki kaotsi.
Ometi - vahel, kui ma räägin, mida näen, siis vaadatakse mulle otsa, et...
Sa oled hull! Või siis
Ma tahaksin ka näha, mida sina.

Ja ometi näeme me kõik. Kas ainult märkame?

Mina olen lummusest haaratud. Praegu. Jälle kord. Seekord ma tean, et ärkan üles. Sest olen seda varem teinud - seepärast teangi. mul pole mõtteski jääda paralleelsusesse. Ebareaalsusesse.

Praegu ma vajan seda lummust. Kummalisel kombel leiab sellest uut energiat, uut usku. Usku headusesse ja usku imedesse. Teadmist, et saan hakkama.

See võib näida vasturääkivusena, ilmselt ongi seda. Vahel on vaja mitteolla, et siis taas olla. Teada, mida sa tahad. Ja sellest hoolimata jätkata oma teel, hoida ennast kõigele vaatamata tegevuses. Tegevus hoiab hulluks minemast. Öeldakse ju, et tee õnnele on teadmine, mida sa tahad.

Teadmiseks on vaja aeg maha võtta. Minna kasvõi ebareaalsusesse, kui nõnda on vaja.

Tõsta käed ning lubada olla endal õnnelik. Lubada olla endal korraks lummatud.

Lummatud sellest maailmast, tajuda ennast ebareaalselt reaalsena. Või siis vastupidi - reaalselt ebareaalsena. Tunda hingest, läbi iseenda taas tulla ja ärgata. Ja ärgates oma lummuseuned kaasa võtta ja selles tõelises maailmas elule puhuda.

Ebareaalsena tunnen end praegu. Kahes maailmas korraga, aga mitte lõhkikistult. Tervikuna.

Olen terviklikum, kui kunagi varem.
Ebareaalne on ohtlik. Aga ohtlik on ka endale kõike keelata. Kui natuke lubada, portsjonite kaupa, siis sellest saab ainultvõita.
Mida õnnelikum on inimene, seda õnnelikumad on inimesed tema ümber.

Tunne ja sa näed midagi erilist. Lummavalt võluvat. Võta see kaasa ja näita teistelegi (kui sind muidugi hulluks ei peeta).

Aga reaalsusse peab alati tagasi tulema.

Ilma reaalsuseta poleks ju ka ebareaalsust.

Kummaline.

(05-06 jaan. 2010 öösel)

Ega teisiti kirjutada saagi...

...kui ennast lahti harutades. Nii et kõik on kogu ilmale näha. Vähemasti luulet küll mitte. Löö aga hing paberile (piltlikult - kes siis päriselt paberile kirjutab? või hinge maha lööb, kui jutt juba sellele liikus...)
Kraabi aga kõik solkmed välja ja vaata aga - nõnda põnev ju! Ei olekski teadnud, mis kõik enda sees olla võib...
Selle pärast mulle luulet kirjutada ei meeldigi - ko-hu-ta-valt avalik. Proosas võib veel kõrvalt vaadata ja no nagunii ma kirjutan seikluslikumaid asjakesi.
Aga luule on midagi absoluutselt teist. Ilma ennast avamata seda teha ei saa. Ja enda avamist hakkad jällegi kartma.

Viimasel ajal olen luulet järjest rohkem hakanud kribama. Põhjuseks fakt, et lühikestel mitte-midagi-ütlevatel proosatekstidel ei ole mõtet. Kui juba, siis vähemalt novell valmis teha. Mitte et keegi mu vaimusünnitisi nii hirmsasti lugeda tahaks, ega ma ise kah vist ei viitsiks. Aga no kuradilised on vaja endast välja saada, muidu hakkavad kummitama. Nii et sry...

Mida rohkem ma aga luulet kirjutan, seda avameelsemaks muutun.

Üks kohutavalt enesekeskne postitus jälle, aga kas teisiti üldse saabki?

(vahest on vaja)

Oh saaks need kooliasjad kah nii, ainult enesekeskselt tehtud!
(ehk taaskordne vältimistaktika!)

Uuuu, mis verine aasta, auuu! (punane kuu)

...ehk siis jätk verekuule.

(Foto: Mark Soosaar)
Tuleb välja, et esimese hommikul oli olnud päikese ümber vereküünal -> vaata artiklit!
Aga esimese õhtul taevasse kerkivast verekuust ei taha kohe mitte keegi vist kõnelda. No tõesti, kui ma poleks oma õele näidanud, siis mõtleksin, et kujutasin seda kõike juba ette. No juhtub ka selliseid olukordi... Tema telefonis on pilt ka õnneks.
Või õnnetuseks, arvestades mida kõike hirmsat säherdused ended tähendavad. irw.

Õudne värk, ja-jah!


Sobiv lauluke siia juurde:



Ma veel reede öösel kirjutasin sest riimluuletuse ja puha. Riimluuletuse! Mina! Kes ma riimi tegelikult üldse ei kannata! Kui see halba ei tähista, siis mis seda teha võiks - ma ei tea.

Tuule ulg järab luust läbi,
nahka ma koomale tõmban.

Külmavõetud valgus närib

õhust hoiatuserõngad.

Sisemuse hangudes jälgin

mustavast vaevast ronkasid.

Hirm tõmbab mind enese sängi,

tajun torkivaid nokkasid.

Puudki krääksuvad salvavast hirmust –

pelgavad kompivaid varjusid.

Pimedus põimib mu ümber silmust,

paanikas sellesse tardungi.

Kivina seisan, süda veel tagumas

vastu jäätunud luud.

Härmatand veri hääletult hajumas

taevasse verekuuks.

Ihu on lõhustund, seda ei ole,

hingest saab verine maigutus.

Halvava endena nõnda ma olen

kuu silmade sisse raiutud.  

Ju-be!

Enya kuulamine teeb mind õnnelikuks

Ma ei tea, mis imelik värk see on, aga Enya kuulamine teeb mind õnnelikuks. Noh, plaadi lõpuks uniseks ka, aga...
Kui ma juba kuulen neid esimesi noote - see lihtsalt teeb mind õnnelikuks. No naerge aga - new age ja muu jama...



Muidugi, ega Enya vist nii väga new age enam ei ole. Elionil on küll raadiotes new age ka, aga pole viitsinud kuulata.
Tagasi teema juurde - teeb õnnelikus. Miks? Ma tõesti ei tea. Kuidagi, usun imedesse vist sel hetkel. Pealegi tulevad meelde mälestused ühest konkreetsest eluetapist. Mitte just rõõmsad, aga elulised.
Ja sel ajal tunnen, et olen palju siiram inimene. Veider. Mingi muu muusikaga pole seda juhtunud.

Nagu siis, kui haaravat raamatut öö läbi sai loetud. Nüüd ma ei olegi enam selliseid leidnud. Või otsinud? Kes kurat seda teab... Loen rohkem neid, midagi kunagi juba olen lugenud. No ja siis ma natuke juba mäletan, mis juhtub ning ei ole vajadust öö läbi järjest lugeda...

(uuel aastal luban olla siiram)

Punane kuu!

Täielik verekuu, aga hakkab vaikselt heledamaks tõmbuma...

kahju, et mul korralikku fotokat pole.