Ma pole kunagi täpselt aru saanud, et miks inimesed mõnest kohast kirjutavad - nagu see oleks kõige tähtsam. Ei ole ju - see, mis paigaga seostub, see on tähtis.
Aga see jääb sinu sisse, mälestusena ka peale selle koha kadumist. Ka siis, kui koha nime või välimust ei mäleta. Tunne jääb ikka alles, sõltumatult.
Ja koos tundega jääb ka koht alles. Kuid seda ei pea nimetama, see on ja jääb koos minuga. Ikka, alati. Vahet ei ole, kuskohas parasjagu olen. Tegelikult ei igatse me ju mitte kohti, vaid seda, mis nendega seostub, kes meiega olid... Ja sellest räägin, kirjutan, loon ju nagunii. Milleks veel eraldi paiganimetust välja tuua? Et oleks lihtsam? Aru saada? Poleks vaja ridade vahelt lugeda? Ei saaks teha üldistusi?
Aga võib-olla olen lihtsalt imelik. (tähendab, mitte võib-olla, kindlasti olen. aga lihtsalt - kas ka selles küsimuses?)
(see tartu-luuletus, mida ma mitte kunagi ei kirjuta)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar