Ebareaalsus

Mulle ei meeldi ebareaalsus, sest olen sellest liialt lummatud. See on ohtlik. Natuke liiga kauaks jääd mõtetesse, siis mingil hetkel jäädki sinna. Ootama, lootma, unistama, väljamõeldud maailma enda ümber looma. Üksinda, ainult enda tahtejõu abil ei pruugi sellest üles ärgata. Ma tean seda, sest ühe korra olen ärganud. Olnud selles kõikeneelavas augus ja õnneks ärganud. Tol hetkel mõistsin, kui head inimesed tegelikult. Heasoovlikud.

Ja ometi lummab mind see kõiksus, mittemiski. Võlub lihtsalt ära. Ebareaalsus. Mõnel hetkel on tunne, justkui oleksin paralleelmaailmas ja kõike muud näen läbi udu.
Fantaasiad minu peas. Ja ühel ja samal ajal ma tahan jääda nende unistuste sisse ja samas ärgata ja olla siinsamas. Päriselt. Rääkida ja naerda. Lihtsalt olla ja teada, et inimesed ongi oma südames head.

Ebareaalsus.

Ma olen kindel, et kõik on midagi sellist tundnud. Me pole ju üksteisest nõnda erinevad. Mõned inimesed ei mõtle sellele, mõned jäävadki kaotsi.
Ometi - vahel, kui ma räägin, mida näen, siis vaadatakse mulle otsa, et...
Sa oled hull! Või siis
Ma tahaksin ka näha, mida sina.

Ja ometi näeme me kõik. Kas ainult märkame?

Mina olen lummusest haaratud. Praegu. Jälle kord. Seekord ma tean, et ärkan üles. Sest olen seda varem teinud - seepärast teangi. mul pole mõtteski jääda paralleelsusesse. Ebareaalsusesse.

Praegu ma vajan seda lummust. Kummalisel kombel leiab sellest uut energiat, uut usku. Usku headusesse ja usku imedesse. Teadmist, et saan hakkama.

See võib näida vasturääkivusena, ilmselt ongi seda. Vahel on vaja mitteolla, et siis taas olla. Teada, mida sa tahad. Ja sellest hoolimata jätkata oma teel, hoida ennast kõigele vaatamata tegevuses. Tegevus hoiab hulluks minemast. Öeldakse ju, et tee õnnele on teadmine, mida sa tahad.

Teadmiseks on vaja aeg maha võtta. Minna kasvõi ebareaalsusesse, kui nõnda on vaja.

Tõsta käed ning lubada olla endal õnnelik. Lubada olla endal korraks lummatud.

Lummatud sellest maailmast, tajuda ennast ebareaalselt reaalsena. Või siis vastupidi - reaalselt ebareaalsena. Tunda hingest, läbi iseenda taas tulla ja ärgata. Ja ärgates oma lummuseuned kaasa võtta ja selles tõelises maailmas elule puhuda.

Ebareaalsena tunnen end praegu. Kahes maailmas korraga, aga mitte lõhkikistult. Tervikuna.

Olen terviklikum, kui kunagi varem.
Ebareaalne on ohtlik. Aga ohtlik on ka endale kõike keelata. Kui natuke lubada, portsjonite kaupa, siis sellest saab ainultvõita.
Mida õnnelikum on inimene, seda õnnelikumad on inimesed tema ümber.

Tunne ja sa näed midagi erilist. Lummavalt võluvat. Võta see kaasa ja näita teistelegi (kui sind muidugi hulluks ei peeta).

Aga reaalsusse peab alati tagasi tulema.

Ilma reaalsuseta poleks ju ka ebareaalsust.

Kummaline.

(05-06 jaan. 2010 öösel)