...kui ennast lahti harutades. Nii et kõik on kogu ilmale näha. Vähemasti luulet küll mitte. Löö aga hing paberile (piltlikult - kes siis päriselt paberile kirjutab? või hinge maha lööb, kui jutt juba sellele liikus...)
Kraabi aga kõik solkmed välja ja vaata aga - nõnda põnev ju! Ei olekski teadnud, mis kõik enda sees olla võib...
Selle pärast mulle luulet kirjutada ei meeldigi - ko-hu-ta-valt avalik. Proosas võib veel kõrvalt vaadata ja no nagunii ma kirjutan seikluslikumaid asjakesi.
Aga luule on midagi absoluutselt teist. Ilma ennast avamata seda teha ei saa. Ja enda avamist hakkad jällegi kartma.
Viimasel ajal olen luulet järjest rohkem hakanud kribama. Põhjuseks fakt, et lühikestel mitte-midagi-ütlevatel proosatekstidel ei ole mõtet. Kui juba, siis vähemalt novell valmis teha. Mitte et keegi mu vaimusünnitisi nii hirmsasti lugeda tahaks, ega ma ise kah vist ei viitsiks. Aga no kuradilised on vaja endast välja saada, muidu hakkavad kummitama. Nii et sry...
Mida rohkem ma aga luulet kirjutan, seda avameelsemaks muutun.
Üks kohutavalt enesekeskne postitus jälle, aga kas teisiti üldse saabki?
(vahest on vaja)
Oh saaks need kooliasjad kah nii, ainult enesekeskselt tehtud!
(ehk taaskordne vältimistaktika!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar