Täna on selline tunne, et lihtsalt oleks. Lihtsalt oleks ja ei teeks mitte midagi. Ja ometi olen täna jõudnud mõnes mõttes rohkem kui kogu eelneva nädala jooksul. Mõnes teises mõttes jällegi mitte.
Elu on viimasel ajal kummaline. Mitte et ta muidu poleks - on ja kuidas veel! Lihtsalt mingisugune energiarammestus on tekkinud. Korra mõtlesin, et mul on keskendumisraskused lihtsalt, aga tuleb välja, et mitte. Suudan küll keskenduda. Siis, kui tõesti tahan. Või siis, kui tõesti vaja on.
Hetkel hoolin ainult enda arvamusest. Just, arvamusest. Mitte lihtsalt ainult endast. Nii egoistlik ma veel pole. Aga ainult enda arvamusest, ainult sellest, kas ma ise aru saan. Tegelikult on see väga vabastav tunne. Aeg-ajalt juhtub, aga mitte alati. Jah, vabastav.
Vaatasin täna hommikul taevast katlamaja suitsu. Nägi välja nagu see pilvesoolika pilt, ainult et musta taeva taustal. Ja mõtlesin, et elu on ikka kuramuse ilus küll. Ja see on mõnus, et on ilus.
Ja on mõnus ennast vabalt tunda. Teada, mida mina tean. Teada, mida teised ei tea. Tunda, mida tunnen ja teada, et see meeldib mulle. Ilus ja mõnus ja värviline on elu.
Ma tean praegu isegi üht ilusat unistust, mis mul on. Ma tahan istuda suvisel Kaarsillal, kõlgutada jalgu ja puhuda seebimulle.
Puhuda ja puhuda. Aina hiiglaslikumaid seebimulle. Lõpuks nii suure puhuda, et sirutan oma jala ning astun selle sisse. Ja siis ma lendan seebimulli sees üle terve maa. Näeksin kõike värvilisena, imelisena. Minu silmad oleksid mitmetahulised minivikerkaared.
Seebimull ujuks minu kehakeele järgi. Ja siis astun taas välja ja tajun kõike. Absoluutselt kõik tunded voolavad minu sisse.
Ja ma istun Kaarsillal ja kõlgutan jalgu ja puhun seebimulle. Ja minu süda naeratab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar