Mul on morbiidne fantaasia. Mul õde ütles seda kunagi ammu, kui ma talle esimest ja ainsat korda ühte oma lugu lugeda andsin. Õigemini, ta oli väljamaal ja ma saatsin talle kirja ja hetke ajel panin juurde ühe killukese... Oli küll morbiidne jah. :)
Muidugi, esimene film, mida ma kinos vaatama juhtusin oli Lõuad. Ma olin neljane. Ja teine oli vist E.T. See oli hämmastav film. Sest ma ei osanud ju inglise keelt ja lugeda kas ei jõudnud nii kiiresti või kirjatähti veel ei tundnud. Aga ma sain aru! Ja nii kurb oli ja nii ilus oli. (Ja hiiglaslik saba oli kino ees, aasta oli vast 91 või 92.)
Kirjutamisega jah... on nii, et see on päris minu. Miski, mis on ainult minu. Mida mitte keegi ei saa ära võtta. Praeguses punktis vist ei saaks ma enam ise ka sellega hakkama. Lood kummitavad kuni saavad kirja. Mõni tegelane vajab isegi mitut lugu. Kõik oleks tore, kui need kirja ka saaks... :)
Tegelikult mul asja ei olnudki, tulin niisama.
Minust on viimaste nädalatega läbi käinud nii palju tundeid ja pesitsemagi jäänud, et et et ma ei tahagi sellest rääkida.
Ja ma mõtlen, et vajan jälle üht draakonit.... :)