...and the end is here

Supernaturali video

Merlin sai läbi. See oli minu turvasari. See, mida vaadata, kui kõik on täiega ... lumehanges.
Naljakas, sest tegelikult oli tegu ju natuke lastekaga. 

Aga mingil müstilisel põhjusel puges see nii-nii väga mulle sisse. 

Kohe nii väga, et siia märge jätta. :)

Aga ilusaid pühi ja maagilist aega kõigile!

tants

meie lend on karge ja kallis

meie soovid on loodud laulma

me juuste hõbehallid

on põimitud juttude pauna...

Ma jõudsin täna tagasi sellesse armastusse. Sellesse, mis oli kaks aastat tagasi. Hing on puhas.

Palju õnne ja aitäh.. :)

Aga teile soovin hästi hästi hästi ilusat aega!

Ja peale kaht kuud soovitan kõigile väga 5-rütmi-tantsu! 

Mõistmine.

Vihm on minu aastaaeg

Kas keegi veel tunneb, et täna öösel on maagia õhus?

Imed tulid tagasi,

hingamine tuli tagasi,

karge ja särtsune.

Õhk on puhas ja täis ootust,

süda naeratab iga hingetõmbega.

Lendama?

Lendama.

Lendama!

Draakoni silmad säravad.

...ehk et

Süütasin jälle küünlad. Seekord koos soolaga.

Ja korrastasin ennast ja ruume.

Hea hea hea on.

Sügis on. 

Vihm on.

Maailmad langevad taaskord kokku.

Aitäh tahaks öelda. Kellele ei tea. Võib-olla endale.

Vingumine on ikka kole küll.

Aga ära ka ei kustuta. :)))

vahel võib

Kõik need raamid. ma ei uskunud, tõesti pole kunagi uskunud, et need raamid võivad ühel hetkel tõepoolest nõnda kohutavalt suruma hakata.

Ma ei ole kunagi pidanud ennast eriliseks piirideületajaks ja ega praegu ka päris sellist tunnet ei ole,

aga maailmade kokkupõrge on tunnetatav. 

Huvitav, siiani arvasin ikka, et "sa ei saa minust aru" on lihtsalt sõnakõlks. Ühest küljest ei saa keegi teist inimest lõpuni mõista, teisalt jälle on meil kõigil nii palju ühist, et korraks järele mõeldes peaks ju natuke ikka

mõistma. Et see on rohkem teismeliste käibefraas.

Ja ikkagi on inimesi, kellel see eesmärk, elu saavutus on nii paika pandud, et sellele mittevastamine näitab, et sa luuser oled.

Noh, võib-olla natuke olen ka.  :)

Aga minu point on selles, et mind ennast see ei häiri. 

Ja mille pärast see siis kedagi teist peaks häirima? 

Mul on omad sihid, 

need on lihtsalt veidi klassikalisest mudelist kõrvale kaldunud ja jäävad seetõttu vahel märkamatuks. 

Ah, mis ma ikka vingun. ei vingu. Sshh ja suu lukku. :)

Nagunii selleks energiat pole. 

Olen mujal. 

Loo sees.

...ära unusta, et sul endal on ka unistused...

sügise hall

Tuul kutsus mu välja. Nädal tagasi. Kiiges oli jälle elujõud ja rannas vihmase liiva lõhn. 

Ja ometi on nii vähe õhku.

Üks koht, teine koht, hingata pole ikka midagi.

Täiesti ilmselge, et asi on minus. Vajan keskkonna vahetust. Isegi kodus pole enam ruumi, seinad neelavad kogu õhu ära.

Ma tegelen sellega, jaa. Koha ja eluga. Aga ausalt öeldes kardan, et pean minema enne, kui kõik täiesti paigas on. Lihtsalt sest praegu on see punkt. Murdumiskoht. Et mida süda ütleb ja mida kaine mõistus. Sest kui ma praegu ei tegutse, siis rohkem võimalusi enam pole. Kõik need tagasi pöörduvad ringid on täis saanud.

Ja vihma sajab. Vihm ei valeta.
Küll aga külmetab taeva halliks.

Leitsak

Vahel tundub, et see maailm siin ongi fantaasia. Pole alati nii tundunud, viimasel ajal.

Kui kõik teised maailmad on täis kurbust ja valu. 

Ja siis näen ma hommikul helendavlinde...või päikest...või pilvi...ja on hea.

Ja mõneks hetkeks enam paremini ei saagi. 

Praegu on üks neist hetkedest. Täis soojust.
 :)

. . .

Olen pikalt kurb olnud. 

Kadunud ja leidnud ja kadunud jälle. Praegugi on maailm veidi ebareaalne.
Ja ajatu.

Kulgemine rohkem iseenda sees.

Oli asja ka või tulid niisama?

Mul on morbiidne fantaasia. Mul õde ütles seda kunagi ammu, kui ma talle esimest ja ainsat korda ühte oma lugu lugeda andsin. Õigemini, ta oli väljamaal ja ma saatsin talle kirja ja hetke ajel panin juurde ühe killukese... Oli küll morbiidne jah. :)

Muidugi, esimene film, mida ma kinos vaatama juhtusin oli Lõuad. Ma olin neljane. Ja teine oli vist E.T. See oli hämmastav film. Sest ma ei osanud ju inglise keelt ja lugeda kas ei jõudnud nii kiiresti või kirjatähti veel ei tundnud. Aga ma sain aru! Ja nii kurb oli ja nii ilus oli. (Ja hiiglaslik saba oli kino ees, aasta oli vast 91 või 92.)

Kirjutamisega jah... on nii, et see on päris minu. Miski, mis on ainult minu. Mida mitte keegi ei saa ära võtta. Praeguses punktis vist ei saaks ma enam ise ka sellega hakkama. Lood kummitavad kuni saavad kirja. Mõni tegelane vajab isegi mitut lugu. Kõik oleks tore, kui need kirja ka saaks... :)

Tegelikult mul asja ei olnudki, tulin niisama. 

Minust on viimaste nädalatega läbi käinud nii palju tundeid ja pesitsemagi jäänud, et et et ma ei tahagi sellest rääkida. 

Ja ma mõtlen, et vajan jälle üht draakonit.... :)

Kahe nädalaga on möödunud terve eluaeg.

Homme sünnin uuesti.

Suve lõhn

Ma lõhnan nagu suvi. 

See magus ja see õhtu. Lämbus ja leitsak. Kuum asfalt ja hiireherned. 

Ja õienektar.

Ja mesilased. 

Pliidipuud ja aiapingid. 

Ja hein.
Rukkililled ja nisu. Päike ja vihma aura. Tuul. 

Ja janu. 

Pärnad ja maasikad....... 

ja männivaik.....

Väike kübeke jäi minu sisse pesitsema.

(hea, et mul allergiat pole, eks... :))

Käisin maal. Lugesin pooleteise päevaga kaks raamatut.

Käisin rannas. Kohe peale vihma. Solberdasin jalgadega liivas ja vees ja sõrmitsesin jõge.

Ja hea on. Nii hea on, et isegi kirjutasin natuke.

Hugo

Lihtsalt sest et, kui keegi veel ei tea, see on imeilus film.

Igas mõttes. 

Lihtsalt imeilus.

:)

kaheteistkümnes teetähis e ring sai täis

tumedusest valgusesse

uu-ah-hah-haa!

kullane vesi

ja joovastav rõõm

senini käidud teest

uu-ah-hah-haa!

uks kriuksus ja maailma virvendas

valu ja kolmas nägemine -

kummardus õnnele

kummardus õnnele

iseenda seest

laulmas jõudu hingemaalt:

tulen su sisse 

sisse tagasi,

taasloon 

loon ma ennast

uu-ah-hah-haa!

tumedusest valgusesse!

vesi on kullane

tühjus on rahune

selge sillerdus

uu-ah-hah-haa!

tee läheb edasi

alati edasi

tee läheb alati edasi!

Päris huvitav. Mul on viimasel ajal täiesti siiralt hea meel, kui kellelgi hästi läheb. Isegi kui tegu on inimesega, kellega mul ei ole päris häid suhteid olnud. Sest temal on omad inimesed, kellele just tema hästi-hästi tähtis on.

Muidu vanasti ikka oli nii, et vahel ronis väike kadeduseuss sisse. Et näe, jõudis minust ette! Või vaat kui kaugel tema on ja mina olen ikka seesama luuser. Muah-hah-haa!

Enam ei roni. Mis siis, et pole mul ei karjääri ega lapsi, isegi mitte püsivat suhet. Heas hetkes olen ikka.
Ja kohe kuidagi hea on näha, kui inimestel hästi läheb. 

Paneb naeratama ja puha.
:)

/ahh, muult lainelt, kuidas ma siia http://ulme.ee/Stalker/2012/2012-haeaeletus olen sattunud, seda ma päriselt ka tõesti ei tea...

long forgotten

Mul on selline tunne. Nüüd. Viimaks. Üle pika aja.

Tee aurab ja hing on sees. 

Jooga suriseb kontides... :)

Vanuseline

Mulle öeldi täna, et ma ei näe grammigi vanem välja kui viisteist.

Nojah, mult küsitakse ikka dokumenti, kui alkoholi ostan. Mitte alati, aga ikkagi.

Siiani mõtlesin, et noh tore ju! Aga nüüd jäin kukalt kratsima, et pagan, nad peavad mind ju alaealiseks!

Mitte lihtsalt palju nooremaks, alaealiseks!

Aga fakt on see, et 30-le olen ma lähemal kui 20-le.

Ja siis lihtsalt on imelik, kui näen välja nagu 15.

Muidugi, imelik on ikka äge olla... :)

Ja ega ma ennast grammigi vanemana ka ei tunne. 

Tolle ajaga võrreldes on vahe ainult selles, et praegu olen ma õnnelik selle üle, kes ja milline ma olen. 

Siis oli ikka taevas mujal sinisem, nüüd on  rahu.

Kirjutamine on nii roostes, et ma järjekindlalt toksin l-i asemel sisse ö-tähte.

Päikesetõusud on praegu nii ilusad. Erksad. Nagu oleks kõik ees, kõik võimalik ja kõik teostatav.

Aga ikkagi - kus see kuldne suvi on, mida mulle lubati?

üheteistkümnes teetähis

Üle maa ja ilma,

teise maailma,

üle maa ja ilma,

teise maailma

näha 

näha kõike!

Järgne!

(Liblik ei lenda, liblik laperdab....)

Järgne!

Longates ja koperdades,

õhusurvest mõjutudes.

Värvid tiivalöögist muutuvad

silme sisse majakaks. 

Järgne!

Liblik

liivale joonista!

Joonista-joonista

kausitäis sära,

tähti ja mustrit, nägusid, silmi ja kujutlusi.

Anna see edasi,

saada see ringi!

Kausitäis sära helendama.

Liivale joonista

kujutis!

Järgne!

Ja kujutis astub mu sisse...

taaslõin, taas lõin ma enda.

Tantsime merikarpide keeles,

hai-aa-hamma, haia-a-hamma, ee-eh, ee-eh!

Maailmataju on terav ja teine.

Teine...

teine....

nii teine...

teine on naeratus.

Beltane

Taevas oli must.

Sädemed lendasid kõrgele.

Nii kõrgele, et pidasin mõnda neist läheneva lennuki tuledeks.

Taevas oli must,

südametunnistus käis sellega endiselt ühte.

Isegi kõige helgemad hingetõmbed ei suuda seda muuta...

taevas oli must.

Kuu oli valge.

Valgem kui hõbe, aga mitte täis, killuke puudu.

Just nii nagu mõelnud olin.

Ja ma soovisin õnne.

Sest õnn rändab edasi ja tagasi,

ühelt teisele ning veeredes jääb samaks - uueks.

Üle lõkke...

kaste kesköömärg,

jänesekapsad krõmpsumas hammaste all.

Luuda polnud vajagi,

sõnnikuhark käis küll!

Taevas oli must.

/ühest hetkest :)

Vahepeal

Pikne on vahepeal ära käinud.

Kuigi tõtt tunnistades polnud minu meelest temas midagi erilist. Korra nägin välku ja korra müristas ka ja see oli minu jaoks kõik. Ma olin natuke pettunud. Ja-jah. Olin küll.

Ma pole siia nii kaua kirjutanud....

Vahepeal on blogger imelikuks läinud.

Vahepeal on tulnud kevad.

Nüüd ehk tuli suvi ka?

Täna on ilus rahvakalendri püha. Selle puhul mõtlesin kohe siia tulla.

Aga ilm tõmbub pilve ja mõtted saavad otsa.

Poognas mind enam ei ole. Tõstan selle mälestuseks vihmaklaasi ja tänan kõiki sealseid ilusate hetkede eest.

Ja vihma sajabki.

Sajab.

Sajab.

Sajab.

Vihmas on rahu. :)


...või siis muutusekõmin...




/muide, Awake on tõsiselt hea sari :)

Ma nägin langevat tähte.

Ja iga kord maalt tulles on mul tunne, et unustasin midagi.
Nüüd ma tean, et see on väike tükike mu südamest. :)

Üks maailm, mis seal on tõeline, taandub siin fantaasiaks.
Mõistus murrab läbi.


...la época del mitos...

Krobeline

Kõik on kuidagi tõeline.
Peale pikka pikka pikka aega.
Ma astun ja jalgade all on maa.
Ja see linik sõrmede all on krobeline.
Ja ma ei kuula oma südametukseid kuni need valesti löövad.
Linnud tungivad pööningule. Metstilder! Metstilder! Metstilder! (või siiski mitte)
Ja kõndides tulevad mulle meelde kõik lood, mis on kunagi saanud kirja või mis on korraks ideeks koorunud. Kus istus keegi ja kus keegi tähti vaatas ja see on natuke nostalgiline. Aga natuke rohkem lihtsalt tuttav. Tuttav lõhn.
Millegi alguse lõhn. Uue loo. Või lihtsalt uue kevade.

Nii tõeline.





...võib-olla ma ikkagi olen olemas..:)

head!

Kõik inimesed, keda me oma elus puudutame; kes meid puudutavad...
Kes oskavad sind näha.
Keda sina tahad osata näha.
Kelle pärast sa ka üksinda olles oled natuke teisem.
Mitte nii külm ja mitte nii tühi. Südames hõõgumas...hästi natuke kulda.

Ilusad.
Ja sa tead, et keegi on.
Ja see rahu võtab sõnatuks.

Vaid naeratad.
Silmadega.

Nemad ongi maagia.


---------------------

teadmata kadunud

me tantsisime nii kaua
võta mul käest ja naera
katki need silmad, mis kunagi head, nii head...
ma enam ei tunne end ära
kus te olete?
enam ei tea?
joosta pole vaja, tähed ei kuku sest kiiremini valla
.
.
.
õõnsal häälel sosistan: hein kõrgub pilvede alla



...nimed. nad võtavad meilt nii palju. teevad meile näo, mille järgi elada...

/lumi tõi mu naeratuse tagasi
aga asupaik ikka on teadmata/

kümnes teetähis

Üks jalg, teine jalg,
üks käsi, teine käsi.
Keha on raske ja tuulest ei tõuse
kiskja soovimas tagasitulekut.

Kellad helisevad, helistavad:
tule-tule-tule-tule-tule-tule-tule-tule
koju!
Tule mu sisse tagasi!

Sügavustest pinnale,
sügavustest pinnale
peeglikildudest sirutus taevasse!
Öökullisilmad ärkavad,
peeglikildudest sirutus taevasse,
lendamas!
Tiibades tume ja tiibades hele,
sulgedes tasakaal.

Lained
ja lained lendamas,
tiivad on laiad lendamas.
Väravast läbi, kivisest, samblasest,
tulen su sisse tagasi!

: : : : :

Where do I belong?
Where do I fit?
Who are my people?
Where do my loyalties lie?

We all choose our tribe.
It's that need to belong.
To live within boundaries because it's scary on the outside, on the fringes.
Some labels are forced on us.
They mark us,
set us apart 'til we're like ghosts just drifting through other people's lives.
But only if we let the labels hold.

You can piss your whole life away trying out who you might be.
It's when you've worked out who you are that you can really start to live.

- Being Human s1e4 -

Viltune öö

Tänavalatern enam ei kustu. Enam ei sütti. See on nii püsiv. Püsiv nagu muutused meie elus.

Armastus elas metsas.
Kunagi ma kirjutasin nii. Ja joonistasin. Ühel teisel eluajal. Ei, ikka samal. Aga mälestused kaiguvad nii kaugelt, et mõnikord läheb see natuke sassi. Ma ei olnud teine inimene. Võib-olla ainult natuke parem.

Ja mõnikord tekib mõte, et mis siis, kui see, kes sa tegelikult oled, kes mina olen, on midagi kurja.
Kas sel teadmishetkel me lepiks sellega? Kes ma olen. Või eemalduks endast. Ja elaks
ülejäänud elu magades, kordagi ärkamata.
Kas oleks olemas ka kolmas valik või on see ainult meie soovunelm. Unistus.
Muinasjutt halvast, kellest sai hea. Ja samal ajal, miks ei võiks muinasjutud olla tõesed.
Igas meie sammus on maagiat, armastust, väge. Ja ometi peetakse sedagi vaid unistuseks.

Mul ei ole hea olla. Ei, ei ole veel. Endiselt kõrvetab ja ma olen täis valesid, millest väljapääsu leidmine nõuab enamat kui ma praegu pakkuda suudan.
Ja ikka. Maailm on ikka ime. Ainult nii kaugel, praegu ma ainult näen ja jälgin.
Isegi kõige ootamatumad tunded ei suuda seda hägu päriselt hajutada. Nii rahulik.
Armastus jääb alles. Sa võid olla täis tühjust, hing võib kaduda, sulada kõige muuga kokku.
Armastus jääb. Isegi kui pole kedagi, kes seda tunneks.

Taastõusmine on alati raskem kui tõusmine. Ja väärtuslikum.
Ma jõuan tagasi. Ainult aeg seisab natuke paigal. Ootab mind järele?

Aga inimesed, te olete imelised! Tõelised. Mis sellest, et praegu ei näi miski tõeline. See ei tähenda, et see tegelikult nõnda poleks.

...maailm kustub päikesetõusuga...

Kirja panemata

Ma ei ole ammu kirjutanud. Siia ja muidu ka. Kõik oleks end justkui ammendanud.
Tegelikult ei ole. Aga iga minu katse midagi kirja panna lõpeb ikka ja jälle aiult mõtete ja mitte-päris-enda tunnetega.
Aga leidsin ka süüdlase. Ma külmade ajaks kolisin teise tuppa ja minu võimalus öösel seinale kirjutada on olnud miinuskraadides. Muidugi, kui ma nüüd tagasi lähen, siis saab selle ettekäände eluiga otsa.

Tahaks rääkida kõigest sellest, mis "päriselus" toimub, aga samas ei taha ka. Ja mis see "päris" üldse on. Kunagi kirjutan. Luban. Päriselt ka! Koolist ja kõigest. Siis, kui ma ise kõigele pihta olen saanud. :)

Aga praegu ma unistan Haapsalust.
Ma ei tea, kust see tuli, aga viimane pool aastat on mul olnud mingi kinnisidee seoses Haapsaluga. Ma PEAN seal olema. Lihtsalt pean. Aga teatavasti ei saa ma seal lihtsalt niisama ÄRA KÄIA, sest Tartust Haapsallu saab ainult läbi Tallinna.
Aga ükskord ma sinna jõuan.

Lõikasin oma kaks kuud kasvatatud küütsed maha. Nüüd ma saan neid jälle närima hakata!!!
(jälle üks ettekääne kärbub olematuks) ;)

üheksas teetähis

must jää, mine katki
must jää, mine katki
jääkaas
tõmban väge ringi ringi ringi mööda jääd
ringi mööda jääd
ringi! nagu tuuleveski
külm on tuul, külm on tuul
ringi tõmban jää sisse

ei plahvata

kuumad lained, laavalained,
kuumad kuldsed tulevoolud
laineta kaasa!
sukeldun eresinisesse
kuni laetud kuuma kuldse vooluga
võlvitud pildid laes - ainult must ja ainult valgus,
sinine silm ja ainult must ja ainult valgus
tules põletatud, lukke sulatamas
päike peegeldub mõõgateralt
mõõga tõmban tulest läbi, näitan teed
ainult valgus
kust ma tulen, kuhu lähen,
kust ma tulen, kuhu lähen,
teeenäitaja
tõusmas!
ehitama linna, maad, ehitama maailma,
iseennast

alguses.

kõigeks valmis.

kust ma tulen, kuhu lähen
kust ma tulen, kuhu lähen
puu all helisemas, kellukest tinistamas
kummardus õnnele

nii surisev.
nii tõeline sõber
avanenud avaja!

Ma olen nii väsinud.
Lihtsalt nii väsinud.
Juhtunud on nii palju.
Ja ometi on kõik endine.
Vist.
Võib-olla.
Ma enam ei tea.
Pole kunagi teadnud.

Aga ma suudan jälle hingata.
Lihtsalt ei jaksa.
Veel.

Varsti.

Varsti on kevad! :)

i saw 17....

I saw seventeen pink sugar elephants
Sitting under a chestnut tree
I said good morning pink sugar elephants
But they wouldn't speak to me

Each had two eyes but they couldn't see me there
Each had four legs but they couldn't go anywhere
And so we just sat
That early autumn morning
Sun not yet risen and magic everywhere

I walked up to one pink sugar elephant
Asked why wouldn't he speak to me
But he was a factory-made pink sugar elephant
Given to children for treats after tea

He had two eyes but he couldn't see me there
He had four legs but he couldn't go anywhere
And so we just sat
That early autumn morning
Sun not yet risen and magic everywhere




...mingil põhjusel kummitas see mind öö läbi..:)

shhh!

Ma ei ole kunagi osanud luuletusse panna reaalelulist tausta,
sest ma lihtsalt ei tunne elu nii lähedalt.
Kõnelused temaga...
ta lihtsalt sulgeb silmad.
Kujutate ette, sulgeb silmad!
Ja ma ei näe tema tundeid, sest jah,
ma ei suuda lugeda sõnu.
Ainult nende vahele veel näen.

Ja ma tean, et on kohustused,
tööd ja istumised,
vaimustused, haiglas passimised
ja kellegi teise puhutud suitsurõngad.
Aga see kõik jääb nii häguseks,
kui ta sulgeb silmad
ja isegi mu enda tunded enam ei kõnele.
Hetked jäävad harvaks.
Hetked, kui tungib läbi naeratus või uskmatuses pearaputus.
Tõsine noogutus ja kellegi sõrmed
minu omadega seotult
ja hoian neist kinni nagu iseendast keset ööd, kui ärkan ja maailm on võõras.

Ta hoiab silmad minu eest suletud.
Aga ehk just selleks, et need hetked meelde jääksid.
Kui pole tarvis näha tundeid, sest need on minu enda sees.
Ja pole vaja kõnelda eluga, sest üheks hetkeks
süda elab ise.


...sõnad on jälle kadunud...

Külm

Kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Ja tegelikult on mul selle üle hea meel.
Selles on teatud vabadus.
Ja hingamine on tagasi.



Igal hommikul taevas põleb. Ühe hetke. Ühes kohas.
Et seejärel taas halliks tõmbuda.
Et järgmisel hommikul taas põleda.
Nii tumedalt. Ja nii heledalt. Ja nii vanaaegselt.

...noppisin lumesädemeid...

Sinule

kas tead, ma mõtlen sinule.
isegi kui olen sind vaid korra kohanud.
isegi kui meie kohtumised on vaid kujutlustes.
ma mõtlen sinule.
ja naeratan.

sest sa oled eriline, kas tead.
ilus isegi siis kui sa ise raputad pead.
ja naeratad nii kerges uskmatuses vastu.
ma mõtlen sinule.
isegi kui sina seda ei usu.
mina usun sinusse.

kas tead, ma mõtlen sinule, just sinule,
kui naeratan ja
hinges armastan.


ega sa ei punasta nüüd? :)

something beautiful

ps! kui on vajadus lörinal nutta, siis see film ajab asja ära.

Ma soovin, et inimesed suudaksid lõpetada selle "ma pean" suhtumise. Sa ei pea tegelikult mitte midagi. Sa ei pea elama elu, mille teised sulle valinud on. Sa ei pea elama isegi mitte seda elu, mille sa mingil hetkel ise endale valinud oled. Teel on endiselt palju käänakuid. Tee pole kunagi niivõrd sirge, et korraks peatumine ja hingamine tooks kaasa lauskokkupõrke.

Lihtsalt.
Soovin.
Soovin endale sama.
Kui saad, siis ole õnnelik! :)

esimene kummardus

Aasta esimene? :)

Võiks ju rääkida sellest, kuidas läks minu vana ja saabus uus aasta.
Võiks ju rääkida sellest, kuidas olin üksinda (noh, kassiga :)) ja istusin šampuseklaasiga aknalaual. Kuidas ületamatu kurbus tabas mind aasta esimesel tunnil. Kuidas see polnud isegi mitte minu enda kurbus. Võiks ju rääkida sellest, kuidas päev algas kargelt, aga soojalt. Või sellest, kuidas selget taevast ja tähti käisin neelamas, jõe ääres kiikumas ja pimedas jala kraavis märjaks oskasin kasta. Ja selle tegevuse juures saatjaks eufooriline tantsusamm ja naer.
Jah, ma kirjutasin ka. Peas rohkem kui tegelikkuses, aga siiski tõeliselt.
Jah, oli sündmustevaene. Nagu tavaliselt. Ja tuju muutus rohkem kui iial varem.
Aga tegelikult tunnen palju rohkem kui kunagi rääkida võiksin või oskaksin.

Esimest korda elus andsin uusaastalubaduse. Seda ma ei avalda.
Draakoniaasta ja igaveste lohede austamiseni (Maalehe sõnastus :)) jääb veel aega. Aga minu draakonid ärkasid juba pool aastat tagasi. Vaimustus ja värvid ja ristpisted.
Kuigi mõtted luusivad endiselt huntidega.



Ja mul on kohutavalt hea meel, et on hulle inimesi, kes on alati iseendaks jäänud!