mul on tähtedest mantel
kraega
kui saabun jäätunud maale
klaasjad peeglid härmas keeglid
kriiiii
käib lumilindude hääl
läbi valgest valusast
süda on külm ja hangedes soojus
päästan valla mantlihõlmad
ning lumele selle laotan
vabanen tähtedest
põlvili laskun laup lumele vastu
käed libistan tiibadeks
lumilinnuks nii muundun
kriiii
peakallutus paremale
lumel kiiskavad
lumel kutsuvad nüüd
teemanttähed
kriiii
nokaga neelan tule
lumel kustuvad teemanttähed
lendan
südames tuli
kriiii
sulab läbi jäämaast
ja täiesti nõiduslikult leidsin hiljem siia juurde selle loo