„Miks, mister Stevens, miks, miks ja miks te peate alati teesklema?“
(lk 144, 2006 – miss Kenton)
Keskne tunnetus. Kahtlused iseenda suhtes, mida ülemteener Stevens sõnades ei väljenda (kui lõpuleheküljed välja arvata), kuid mis on läbi tunnetatavad.
Kohaneda uute kohustustega, mis traditsiooniliselt ei kuulunud minu tegevusvaldkonda, on praegusel muudatusterohkel ajal täiesti võimalik; kuid lõõpimine on hoopis iseasi. (lk 19)
Kahtlused oma tööandja lord Darlingtoni suhtes, viimase seotus lepituspoliitikaga enne Teist Maailmasõda, mis algas Versailles’ rahulepingu ülevaatamisega.
Ta meenutab pöördepunkte nii suhetes kunagise majapidajanna miss Kentoniga, lord Darlingtoni käitumises, enda käitumises kui ka oma töö tähtsuses ja sellest arusaamises.
See oli lord Darlingtoni väike kavalus, et ta seisis raamaturiiuli juures ja uuris käidete selgi, kui ma trepist alla tulin; mõnikord tõmbas ta mõne raamatu välja, et kohtumine paistaks igati juhuslikuna, ja teeskles, et on sellesse täielikult süvenenud. Hetkel, kui ma pidin tast mööduma, ütles ta: „Ah teie, Stevens,ma just tahtsin teiega rääkida.“ (lk 60)
„Te kõik olete korralikud inimesed ja tulvil kõige paremaid kavatsusi, kuid lubage teilt küsida: kas te üldse kujutate endale ette , milliseks on muutunud praegu maailm teie ümber? See aeg on läbi, mil te võisite tegutseda oma üllastest soovidest lähtudes. Niisugused džentelmenid nagu meie hea võõrustaja on ikka veendunud, et nende otsene kohus on sekkuda sellesse, millest nad mitte kui midagi aru ei saa. Missugust jama ma nende päevade jooksul siin kuulnud ei ole! Üllameelselt naiivset jama./---/Professionaalsuse terviseks!“ (lk 100 – mister Lewis)
„Inimesed kannatavad. Lihtsad väärikad tööinimesed kannatavad kohutavalt. Saksamaa ja Itaalia on asja käsile võtnud ja omal maal korra majja löönud. Nagu arvatavasti omal kombel ka need neetud enamlased. Vaadake, koguni president Roosevelt ei ole kartam löönud ja on astunud oma rahva huvides otsustavaid samme.“ (lk 186 – lord Darlington)
See on arukas lojaalsus. On selles midagi „ebaväärikat“? See on lihtsalt tõe tunnistamine, mida ei saa tunnistamata jätta: sellised nagu teie ja mina ei suuda iialgi tänapäeva maailma suuri probleeme ning meil on kõige õigem jääda täielikult lootma sellise tööandja peale, keda me peame targaks ja auväärseks, pühendades kogu oma jõu ülesandele teenida teda oma parimate võimete tasemel. (lk 189)
„Seda, kuidas nad teda ära kasutavad, manipuleerivad temaga, muudavad midagi üllast ja õilsat millekski muuks – millekski selliseks, mida nad saavad oma võigastel eesmärkidel ära kasutada? Seda te lihtsalt peate mõistma, Stevens.“ (lk 209, mister Cardinal)
„Lord Darlington ei olnud halb inimene. Hoopiski mitte halb inimene. Tal oli vähemalt see eelis, et ta võis elu lõpul öelda, et oli ise oma vigades süüdi. /---/Kõik need aastad, mis ma tema teenistuses olin, uskusin ma, et teen midagi kasulikku. Ma ei saa iialgi öelda, et olen oma vigades ise süüdi. Seepärast pean ma endalt küsima: kui väärikas see kõik ikkagi oli?“ (lk 227)
Enda töö analüüs ja selle tähtsus, uskumus, milline on väärikas ülemteener.
Vähegi asjalik ülemteener peab inimeste nähes elama oma osas, elama täielikult ja tervenisti; ta ei tohi teiste nähes oma osast hetkekski välja langeda, et siis järgmisel momendil jälle oma rollis esineda, nagu oleks see kõigest mingi maskeraadikostüüm. (lk 158)
Suurte ülemteenrite jaoks on professionaalne pale sama, mis korraliku džentelmeni jaoks ülikond: ta ei lase seda endal seljast võtta inimeste nähes ei kaabakatel ega asjaoludel; nad riietuvad lahti vaid siis ja ainuüksi siis, kui nad seda ise tahavad ning ilmtingimata ilma tunnistajate juuresolekuta. Selles, ütlen ma, seisnebki „väärikus“. (lk 44)
Need meie seast, kellel oli professionaalset auahnust, püüdsid tungida võimalikult lähedale sellisele rummule. Sest meie põlvkond, nagu ma juba märkisin, oli idealistide põlvkond, kelle jaoks ei olnud tähtis mitte üksi see, millise säraga, vaid ka mille nimel nad oma meisterlikkust rakendasid; igaüks meist unistas salajas anda oma väike panus parema maailma loomisesse ning oma ala professionaalidena nägime parimat võimalust selleks, teenides meie aja suurmehi, kelle kätesse oli usaldatud tsivilisatsiooni saatus. (lk 112)
Lubage mul teile nimetada, et ma ei taha hetkekski jätta muljet, nagu oleks õhtu, mis alguses ähvardas mu tööandja lootused tühjaks teha, lõppenud nii edukalt ainuüksi tänu lauahõbedale. (lk 131)
Ülemteenri puhvetituba on minu arvates võtmekoht, kogu maja juhtimise keskus. (lk 154)
Raamatut on lihtne lugeda, kuid oma sügava jälje jätab see ometigi.
„Tänu jumalale, mister Stevens, selles raamatus ei ole mitte midagi skandaalset. Tavaline sentimentaalne armastusromaan.“ (lk 156, miss Kenton)
Kuid nõustuge, et sellised asjad ei ole haruldased, kui mõtled kaua ja pidevalt ikka ühest ja sellestsamast: tõde tuleb päevavalgele alles siis, kui kõrvalised asjaolud täiesti juhuslikult sellele tähelepanu juhivad. (lk 13)
Olen kuulnud purjede all seilanud inimestelt sellest hetkest, kui rand kaob lõplikult silmist. Ma arvan, et too ärevuse ja erutuse segatunne, millest räägitakse sellise hetgega seoses, meenutab väga minu tundeid Fordis istudes, kui maastik muutus mulle võõraks. (lk 26)
Just nimelt efektsuse ja teatraalsuse puudumine on see, mis eristab meie maa ilu. Oluline on siinjuures selle ilu rahulikkus ja tagasihoidlikkus. Otsekui teaks maa ise, et ta on ilus ja suurejooneline, ega peaks tarvilikuks seda kuulutada. (lk 30)
Asi oli selles, et neil viimastel tuli pähe abielluda ja lahkuda teenistusest. Ma olen alati näinud niisugustes armusidemetes suurt ohtu majas sisseseatud korrale. (lk 50)
Võib-olla peab tõesti ette võtma automatka selleks, et sattuda niisugustele üllatavatele uutele vaatenurkadele küsimustes, mis nagu oleksid juba ammu otsast lõpuni läbi mõeldud. (lk 113)
Oma loomult jätab teravmeelne vastus väga vähe aega läbi mõtelda kõikvõimalikke tagajärgi enne vastuse kuuldavale toomist, sest vastata tuleb kiiresti ning inimene, kellel pole vastavaid kogemusi ja harjumusi, võib kergesti hoopis midagi kohatut öelda. (lk 125)
Kuid mis mõtet on kogu aeg oletusi teha, mis oleks võinud juhtuda , kui sel ja sel hetkel oleks kõik olnud kuidagi teistmoodi? Nii võib ennast peast segaseks mõtelda. Igatahes on väga hea rääkida „pöördepunktidest“, kuid neid hetki võib ära tunda ainult tagantjärele. (lk 167)
Ometi pole kahtlust, et tema sõnades on terake tõtt: sellisel maal nagu seda on meie maa, peavad inimesed vist tõesti mõtlema suurtest asjadest ja neil peab olema nendes asjades oma seisukoht. Kuid elu on elu ja kas saab lihtsalt inimeselt nõuda „kindlaid seisukohti“ kõige erinevamates küsimustes. (lk 182)
„Lõppude lõpuks ei saa ju kella tagasi keerata. Ei saa ometigi elu lõpuni mõtelda ainult sellest, kuidas kõik oleks võinud olla.“ (lk 223, miss Kenton)
„On vaja osata tunda rõõmu iseendast. Õhtu on päeva parim osa. Teie olete oma päevatöö teinud. Nüüd võite käed rüppe panna ja tunda sellest rõõmu.“ (lk 227)
Tunnete segu nii peale lugemist kui selle ajal. Tunnete segu peategelases, mis kokkuvõtteks annavad tähenduse teekonnale.
Võib-olla peaksin tõesti hakkama suhtuma lõõpimisse märksa hoolikamalt. Olgu kuidas on, aga kui järele mõtelda, siis see polegi nii rumal asi, eriti kui võtta arvesse, et naljatlev vestlustoon on tõesti südamliku inimestevahelise suhtlemise võti. (lk 229)
Hea on lugeda häid raamatuid!