Kuuselõhna!

Kas päriselt on ka jõulud või? Nii... armas. :)

Ma pidin küll minema maale oma püromaanlikke kalduvusi rahuldama ja hilinenult pööripäeva tähistama, aga see retk lükkus edasi. Nii et siis jõulud.
Ega ma ei tahtnud sellest sügisest lahti lasta. See oli nii... kõik.
Hästi palju kurbust. Ja hästi palju neoonset rõõmu. Maagiline oli.
Vihm teeb õnnelikuks.

Nii et siis jõulud.



Musti jõule siis! Selliseid maagilisi ja hämmastavaid, säravaid ja hästi paljude küünaldega!
Soojust südamesse :)

(jah, mul on hea meel, et lund maas ei ole. ilma irooniata - ma ei taha lund)

I'm not crazy, I'm just a little...

: : : : :

You say that I'm ugly.
You say that I'm strange.
I've swallowed every word.
Each searing drop of pain
Life has showed the facts
Down my constricted throat
Life, you can force-feed me
On anguish till I choke.
So I cry cause life's unfair?
Sorry, bitch, that's tough.
I am not worth the joys of earth
I am not meant for love.

God is Good, they say.
I'm not so sure.
I think God may be a mad scientist
in a white lab coat
experimenting on cages of people.
Maybe He laughs when we run around
screaming and screaming.
Maybe He takes notes on us under little headings:
"control group"
"test group"
as He watches us weep silently in corners
gnawing on our fingers.
or maybe He's asleep in His bedroom upstairs
underneath His silken canopy,
while we howl in anguish down in the basement
rotting in our rusty cages
completely forgotten by God the Mad scientist.

We have no idea of another's suffering.
I judge you, you judge me; we look askance
at hair or clothes or skin or smiles or the lack of smiles.
I think you laugh too loudly and I hate your taste in music.
You think I talk too much and you hate the boots I wear.
And all the while inside we weep and weep and weep.
We peek out, terrified, on a world that doesn't know us,
and long for someone to see how lovable we are.
We pass each other by, faces careful masks of concern.
Your anguish cries to mine; my heart aches just like yours.

- Elizabeth Kim


Lihtsalt sest vana märkmik sattus mulle taas kätte.

:)

kaheksas teetähis

Tumepunane lina, sellel valge küünal.
Enda matustel.
Rohelises, kõik on rohelises.
Lilled. Mina.
Lämbusin.

Ja nii külm on.
Nii külm!
Sest mul pole kuskile minna.

Ulun. Kui palju on kahetsust.
Mul pole kuskile minna ja viha ärkab sellest üles,
kihvad kasvavad.
Tõmban musta maski ette, silmad jäävad kuuks.
Kurjaks tuuleks muutun, mürgisuitsuks.
Imen. Imen. Ma imen teid tühjaks!
Lätsutan. Kihvad surun veeni. Neelan.
Neelan.
Neelan.
Mind peatada ei saa!
Raev on pimestav.
Vaid tuli paneb pea ringi käima.

Ei. Surman, surman tule.
Aga see süttib uuesti ja mõistan, kui palju on kahetsust.
Nii palju mu sees.
Tuli ei kustu.
Tuli ei kustu.
Ei kustu!
Palun!
Ei kustu...
Näitab mulle mind ennast,
loob nii valusa tasakaalu.

Külm on, kui vaatan otse leeki.
Ja ma avan oma silmad järgmises elus,
keset roheliselt lõhnavat metsa.

Naeratus

Mõnikord on see nii peidetud, mõnikord kannad vaid südames.
Mõnikord on hingamises paus, mis kestab terve igaviku, enne kui mõistad.
Ja vahel on muinasjutumaa sealsamas kus sina. Valguses, pimeduses, hinges.

Ma tahaksin näidata, aga leidma peab ise, ära tundma. Vahel alles tagantjärgi.
Aga lendama tähed ei vii, lendama viivad unistused. Silmade sulgedes, aga veel rohkem neid avades. Haarad neil sabast, kohtud uutega ja tõmbad teisi kaasa.

Puudutades igat pinda, maailma ja hetke. Õrnalt, nii õrnalt ja järjest tugevamalt, kuni naerad ja tantsid, sest kõik...elab!
Elab sinus ja sinust väljas. Su ümber, kui ainult vaatad.
Helid, mis liigutavad südant.
Hingamisseisak on sõnatu, sest tähti polegi nii palju, et kõike kirjeldada. Piisab pilgust.

Kas sa tunned ära ime, kui oled selle tunnistajaks?

Ära usu mu sõnu, tunne ise!
Vägi ei tule ühestkist esemest, see tuleb vaid sinust endast.


Ma ei suuda seda tunnet alati säilitada, ma ei ole nii ilus.
Aga täna öösel kass nurrub ja draakoni silmis on hingekillud...

Sassis

Ma olen praegu natuke sassis.
Kool on kaugel, kaugel tagaplaanil. Mitte et ma mitte midagi ei teeks. Mitte et kirjutamine aja ära võtaks. Mitte otseselt. Ma lihtsalt tunnen liiga palju, kõiki segaseid ja hulle tundeid, mis lihtsalt ei lase kirjutamisest eemalduda. Mõtetes.

Mitte et miski muu tähtsust ei omaks. Mitte et ma oleks kõige muuga lõpetanud. Üldsegi mitte.
Küll aga jõudsin sellele järeldusele, et minu jaoks on üks armastus.
Kõik muu on flingid ja tuhinad. Mis, tõsi, võivad kesta suhteliselt pikalt ja mida on võimalik rahuldavalt lõpule viia. (ja loomulikult ei räägi ma siin inimestest, eks :)

Ja ma olin hetkeks nii kurb selle pärast. Aga järgmisel hetkel jälle nii rahulik.

Ma ei ole eriti andekas inimene. Aga ma jõuan alati, ALATI kirjutamise juurde tagasi. Isegi siis kui ma seda taluda ei suuda või tekib tülgastus või on paus olnud nii pikk, et kõik pisemadki oskused on kadunud või tunded löövad kõik seest ja väljast täiesti sassi nagu praegu.
Ja ma tunnen selle tõdemuse ees hirmu.

Aga isegi sellisel hetkel on see kõik liialt võrgutav ja mina liialt sees ja armunud, et ennast eirata.



Sassis.
Sel kuuvahetusel oli mul totaalne samhaini tunne. (jah, kuu aega hiljem). Igal ööl põleb latern aknal ning kõik oleks justkui võimalik. Ja see kõik võimalik on PÄRIS.

...pilvedest seotud on käed, leegis on tantsivad näod...