Tumepunane lina, sellel valge küünal.
Enda matustel.
Rohelises, kõik on rohelises.
Lilled. Mina.
Lämbusin.
Ja nii külm on.
Nii külm!
Sest mul pole kuskile minna.
Ulun. Kui palju on kahetsust.
Mul pole kuskile minna ja viha ärkab sellest üles,
kihvad kasvavad.
Tõmban musta maski ette, silmad jäävad kuuks.
Kurjaks tuuleks muutun, mürgisuitsuks.
Imen. Imen. Ma imen teid tühjaks!
Lätsutan. Kihvad surun veeni. Neelan.
Neelan.
Neelan.
Mind peatada ei saa!
Raev on pimestav.
Vaid tuli paneb pea ringi käima.
Ei. Surman, surman tule.
Aga see süttib uuesti ja mõistan, kui palju on kahetsust.
Nii palju mu sees.
Tuli ei kustu.
Tuli ei kustu.
Ei kustu!
Palun!
Ei kustu...
Näitab mulle mind ennast,
loob nii valusa tasakaalu.
Külm on, kui vaatan otse leeki.
Ja ma avan oma silmad järgmises elus,
keset roheliselt lõhnavat metsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar