Naeratus

Mõnikord on see nii peidetud, mõnikord kannad vaid südames.
Mõnikord on hingamises paus, mis kestab terve igaviku, enne kui mõistad.
Ja vahel on muinasjutumaa sealsamas kus sina. Valguses, pimeduses, hinges.

Ma tahaksin näidata, aga leidma peab ise, ära tundma. Vahel alles tagantjärgi.
Aga lendama tähed ei vii, lendama viivad unistused. Silmade sulgedes, aga veel rohkem neid avades. Haarad neil sabast, kohtud uutega ja tõmbad teisi kaasa.

Puudutades igat pinda, maailma ja hetke. Õrnalt, nii õrnalt ja järjest tugevamalt, kuni naerad ja tantsid, sest kõik...elab!
Elab sinus ja sinust väljas. Su ümber, kui ainult vaatad.
Helid, mis liigutavad südant.
Hingamisseisak on sõnatu, sest tähti polegi nii palju, et kõike kirjeldada. Piisab pilgust.

Kas sa tunned ära ime, kui oled selle tunnistajaks?

Ära usu mu sõnu, tunne ise!
Vägi ei tule ühestkist esemest, see tuleb vaid sinust endast.


Ma ei suuda seda tunnet alati säilitada, ma ei ole nii ilus.
Aga täna öösel kass nurrub ja draakoni silmis on hingekillud...