Ma olen praegu natuke sassis.
Kool on kaugel, kaugel tagaplaanil. Mitte et ma mitte midagi ei teeks. Mitte et kirjutamine aja ära võtaks. Mitte otseselt. Ma lihtsalt tunnen liiga palju, kõiki segaseid ja hulle tundeid, mis lihtsalt ei lase kirjutamisest eemalduda. Mõtetes.
Mitte et miski muu tähtsust ei omaks. Mitte et ma oleks kõige muuga lõpetanud. Üldsegi mitte.
Küll aga jõudsin sellele järeldusele, et minu jaoks on üks armastus.
Kõik muu on flingid ja tuhinad. Mis, tõsi, võivad kesta suhteliselt pikalt ja mida on võimalik rahuldavalt lõpule viia. (ja loomulikult ei räägi ma siin inimestest, eks :)
Ja ma olin hetkeks nii kurb selle pärast. Aga järgmisel hetkel jälle nii rahulik.
Ma ei ole eriti andekas inimene. Aga ma jõuan alati, ALATI kirjutamise juurde tagasi. Isegi siis kui ma seda taluda ei suuda või tekib tülgastus või on paus olnud nii pikk, et kõik pisemadki oskused on kadunud või tunded löövad kõik seest ja väljast täiesti sassi nagu praegu.
Ja ma tunnen selle tõdemuse ees hirmu.
Aga isegi sellisel hetkel on see kõik liialt võrgutav ja mina liialt sees ja armunud, et ennast eirata.
Sassis.
Sel kuuvahetusel oli mul totaalne samhaini tunne. (jah, kuu aega hiljem). Igal ööl põleb latern aknal ning kõik oleks justkui võimalik. Ja see kõik võimalik on PÄRIS.
...pilvedest seotud on käed, leegis on tantsivad näod...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar