Ma nägin langevat tähte.

Ja iga kord maalt tulles on mul tunne, et unustasin midagi.
Nüüd ma tean, et see on väike tükike mu südamest. :)

Üks maailm, mis seal on tõeline, taandub siin fantaasiaks.
Mõistus murrab läbi.


...la época del mitos...

Krobeline

Kõik on kuidagi tõeline.
Peale pikka pikka pikka aega.
Ma astun ja jalgade all on maa.
Ja see linik sõrmede all on krobeline.
Ja ma ei kuula oma südametukseid kuni need valesti löövad.
Linnud tungivad pööningule. Metstilder! Metstilder! Metstilder! (või siiski mitte)
Ja kõndides tulevad mulle meelde kõik lood, mis on kunagi saanud kirja või mis on korraks ideeks koorunud. Kus istus keegi ja kus keegi tähti vaatas ja see on natuke nostalgiline. Aga natuke rohkem lihtsalt tuttav. Tuttav lõhn.
Millegi alguse lõhn. Uue loo. Või lihtsalt uue kevade.

Nii tõeline.





...võib-olla ma ikkagi olen olemas..:)

head!

Kõik inimesed, keda me oma elus puudutame; kes meid puudutavad...
Kes oskavad sind näha.
Keda sina tahad osata näha.
Kelle pärast sa ka üksinda olles oled natuke teisem.
Mitte nii külm ja mitte nii tühi. Südames hõõgumas...hästi natuke kulda.

Ilusad.
Ja sa tead, et keegi on.
Ja see rahu võtab sõnatuks.

Vaid naeratad.
Silmadega.

Nemad ongi maagia.


---------------------

teadmata kadunud

me tantsisime nii kaua
võta mul käest ja naera
katki need silmad, mis kunagi head, nii head...
ma enam ei tunne end ära
kus te olete?
enam ei tea?
joosta pole vaja, tähed ei kuku sest kiiremini valla
.
.
.
õõnsal häälel sosistan: hein kõrgub pilvede alla



...nimed. nad võtavad meilt nii palju. teevad meile näo, mille järgi elada...

/lumi tõi mu naeratuse tagasi
aga asupaik ikka on teadmata/