neljapäev, 24. veebruar 2011

Kummaline


Ma olen tõeliselt olemas ainult siis, kui kirjutan.
Aga kui kirjutan, ei ole ma tegelikult mina ise.

Lihtsalt kummaline tähelepanek. :)


Ja ma mõtlen mingil põhjusel lapsele, kes on lihavõtete ajal värvinud palju ilusaid mune. Hästi ilusaid, tunde vaeva näinud, keeleots suust väljas, arendanud oma loomingulisust, lähenenud kõigele originaalselt.
Ja siis räägitakse hoopis selle lapsega, kes on värvinud munasid sibulakoortega. Lihtsalt selle pärast, et tegu on loodusliku ja sibulakoortega. Ja muster on kõik juhus, sest potis segunes kõik kokku, isegi kui ta sidus muna ümber seemned ja rohututid. Ikkagi ei näinud ta sama palju vaeva. Jah, muidugi oli tema ka innustunud, aga seda oli ka see laps, kes värvidega pintseldas. Ja oli nõnda õhinas ja uhke oma töö üle. Ja siis lihtsalt ei panna teda tähele.

Ma tõesti ei tea, miks mu mõtted sellele läksid - no ei ole põhjust. Kummaline.

Jah, ja ma tahtsin möödaminnes ka head vabariigi aastapäeva soovida, aga kell on juba 00.03.
Kummaline.


neljapäev, 17. veebruar 2011

trash


Ma ei ole kohviku-inimene. Ja ma ei ole baari-inimene. Klubi oma ammugi mitte.
Ka küla-inimene mitte. Jah, isegi mitte kodu-inimene.
Mina olen lihtsalt vaikuse-inimene.

Ja ma pole tere-hommiku-usku - ärge pahandage, kui ma seda teile ei soovi.
Ja ilusad sõnad jätan ütlemata, sest need kõlavad nii kuradi ebasiiralt.

See tegelikult on tühipostitus - vaatasin, et pole kaks nädalat midagi siia kirjutanud.

Ja, pagan võtaks - mulle nii kuratlikul kombel meeldib esineda! ;)


neljapäev, 3. veebruar 2011

Nälg


Otsuseid tehes ma alati mõtlen takkajärgi, et kas ma ehk ei lasknud lihtsalt elul enda eest otsustada... See on endiselt nõnda.
Kas miski üldse muutub? Tahab muutuda? Kas mina tahan muutuda...?
Ei taha. Aga vahel... on seda vaja.

Ma tean, mida ma tahan, aga see ei muuda midagi kergemaks. Lihtsalt natuke teistsuguseks. Näljasemaks ja pingelisemaks.

Igal juhul jõuad lõpuks ikka ringiga tagasi sinna, kus olema pead. Küsimus on ehk hoopis selles, kas lähed sealt uuele ringile või pöörad lõpuks sellele teele, mis on su jalgadele ainuõige.

Ja hirm elab mõlemal juhul edasi.

...sulgesin silmad, et need taas nägemiseks avada...