Ma olen tõeliselt olemas ainult siis, kui kirjutan.
Aga kui kirjutan, ei ole ma tegelikult mina ise.
Lihtsalt kummaline tähelepanek. :)
Ja ma mõtlen mingil põhjusel lapsele, kes on lihavõtete ajal värvinud palju ilusaid mune. Hästi ilusaid, tunde vaeva näinud, keeleots suust väljas, arendanud oma loomingulisust, lähenenud kõigele originaalselt.
Ja siis räägitakse hoopis selle lapsega, kes on värvinud munasid sibulakoortega. Lihtsalt selle pärast, et tegu on loodusliku ja sibulakoortega. Ja muster on kõik juhus, sest potis segunes kõik kokku, isegi kui ta sidus muna ümber seemned ja rohututid. Ikkagi ei näinud ta sama palju vaeva. Jah, muidugi oli tema ka innustunud, aga seda oli ka see laps, kes värvidega pintseldas. Ja oli nõnda õhinas ja uhke oma töö üle. Ja siis lihtsalt ei panna teda tähele.
Ma tõesti ei tea, miks mu mõtted sellele läksid - no ei ole põhjust. Kummaline.
Jah, ja ma tahtsin möödaminnes ka head vabariigi aastapäeva soovida, aga kell on juba 00.03.
Kummaline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar