esimene teetähis

uks kriuksus
tuul lõikab nii külmalt ja ometi valutan,
sest unistustes on mõrad,

tuul praguneb ja vaod laienevad
reaalsus tungib sisse nagu taimed, mis endale läbi kivide
teed teevad
ajatus ja see, mis on ellu ärganud
sümbioosis

uks kriuksus

silmad avanevad ja valgus kustub
läbi krobelise pinna ikka kumamas
maailm on sama ja ometi hoopis enamat
sest nähtamatud kihid on langenud
vaid virve hingab end manaks
vägi
võib olla ka tuikavalt õrn ja pehme
tuuleõhk

uks kriuksus
minu sees on võime ennast avada





loodetavasti mitte häirivalt mõistukõneline :)
selle teise koha jaoks liialt isiklik

tee

Ühel hetkel on otsustamise aeg. Kui mitte muidu, siis vähemalt oma südames. Valikud ja prioriteedid. Ma pole kindel, et ma selleks veel päris valmis olen, aga vaimne ettevalmistus on igal juhul olnud tugev. Jah, enda mõtetes on see kõik juba tehtud.

Mis pole veel tegelikkus.

Ja vahel tuleb unustada tagavaraplaanid, et täielikult pühenduda.

See ei tähenda muidugi, et neid üldse pole.

Aga suund on ikka kuramuse tähtis.
Ma loodan. Ma väga loodan, et selle ringi pöördel olen valmis.
Astuma teele, mis ootab mind tegelikult vist juba ammu.

Aga muidugi võime ka teelehtede pealt vaadata! ;)

Suvi?

Viimastel päevadel on head ja halba saanud nii palju korraga, et ajab pööritama. Ja jälle see kas-kõik-mu-unenäod-lähevad-täide mõte ning ühest-otsast-hargned-teisest-otsast-kood tunne. Varsti läheb üle, läheb-läheb. Vähemalt on nii minu kui muidu tasakaal paigas. :)

Igatahes on mul puhkus. Lähiajal lähen maale, nii et mind näha-kuulda pole. Ja siis tulen tagasi.

Maailma lõpust.
Valgustatult ja hingestatult!

(Jah. Mulle ikka meeldib vahel suuri sõnu teha.)