jõud

Võite õnne soovida - andsin lahkumisavalduse. 

(Ja no ühtlasi võib ka tööpakkumisi teha, sest aprillist alates mul hetkeseisuga seda veel pole.:))

Näib, et olen ise hakanud Mangi horoskoopi täide viima. Omaenda tegevusega ettekuulutuse täideviimine ja nõnda edasi.

Hea tunne on. Rahutus kasvas juba pikka aega. 

Ja üle väga pika aja käisin eile kiikumas. Kui vahepeal oli hirm muutunud selliseks tagasihoidvaks jõuks, siis nüüd on see taas taganttõukav jõud.

Ja mul on selle üle ka hea meel.

tule, tüdruk!

annan sulle õnne kaasa

annan sulle armastuse

kingin ennast

surematuks

Viimaste nädalate kummitaja..:)

kirjutamisest

Ma lasksin neil end võtta ja ära viia.

Mõistmata kui palju ohvreid see kaasa toob.

Ei saa öelda, et ma otsesõnu kahetseksin...

ehk kunagi

tulevikus.

Kuid kas ma annaksin end kõhklemata uuesti?

Ma tõesti ei tea. Õnneks ei pea seda enam uuesti otsustama.

Nüüd juba lihtsalt nõnda on. Elangi nendega. 

See kummaline maailm on saanud nõnda omaseks, et see pole enam osa minust, olen ise osa sellest.

Alla neelatud ja läbi kasvanud. :)

Ma olen mitmele inimesele rääkinud, kuidas ma neli aastat mitte midagi ei kirjutanud. Kunagi isegi päriselt teadmata, miks see nõnda oli. Halvad ajad ja mustad augud ja asjade kokkulangemine?
Nüüd vist tean. See on see meeletu hirm ära kaduda.
Eelmisel korral pöörasin tol hetkel tagasi, seekord mitte. Teeristi tundsin ära küll.

Mu ajaarvamine algab päevast, mil uuesti kirjutama hakkasin.
Viis aastat ja umbes tuhat lehekülge hiljem olen ma valmis iseendale tunnistama, et olen kirjanik.

Ma tulin täna siia.

Tahaks põgeneda. Vist. Ma ei oska enam isegi oma valesid üles loendada.

Armastan? Ei armasta? Juba väiksena küsisin karikakardelt küsimust sedapidi. Ehk ongi nõnda loogilisem, oma tundeid ära tunda saab mõnikord vist ainult tagantjärgi.

Tegelikult ei tulnud ma siia kõnelema, tulin teetähiseid lugema, aga oli vist tarvis hingata.

*

ma vist olen kirja pannud 
mitu küünelakist kantud luuletust
sinine
ilu on saamas kinnisideeks
lasuriidine ja pragunev
...
kurbus on alati olnud mu sõbraks
täis värve ja erksaid huuli
ja silmi
neid neetud silmi 
mida vaevalt veel ära tunnen
ses võrratus vales ja vaikuses
pühendan ülejäänud elu
ilule

*

See aasta kuulub ilule ja nõidadele.