Endale

Ma tulin siia. Taas. Ja vaatasin ringi ja lugesin ja mõtlesin, et oh taevas küll, kas ma tõesti kirjutasin nii ilusasti? Kuidagi nii õnnelik ja nunnu, isegi kurbusest kõneldes. Kuigi, tõsi, ma olen alati katsunud vältida siia millegi masendava kirjutamist.

Üks mu onu rääkis vanasti ikka, et saun peseb puhtaks. Väljast ja seest ka. Mina ei uskunud. Väiksena. Kuni hingele mõned patud kogunesid, siis hakkasin uskuma. Ehk on see nagu kuuma suve ja leitsakuga, mõte lihtsalt ei liigu, sinust väljas olev maailm ei oma tähtsust. 

...ma tulen taas. siis kui küüned hõõguvad ja silmad sätendavad... :)

Vaime sisse astunud

Ma jagan kõikidele muudele uudistele vahelduseks ka üht head uudist.

Nimelt on minu luulekogu viimaks ilmunud! Raamatupoodides veel ei ole, aga minu käest saab juba tellida, kui on soovi. Saab pühenduse ja autogrammiga ja odavamalt ka. :) Võta ainult ühendust!

Raamatust mul häid pilte veel pole, panen siia kavandi pildi.

(kujundaja Maren Valdmaa)

Päris creepy ja teine maailm ja ehk just seda meil mõnikord hingamiseks tarvis ongi.

Käisin täna pakil järel ja panin toetejatele posti ja ma lugenud seda pole. Välja nägi küll ilus, aga ehk on vist tõsi see, mida hooandjas ütlesin. Et nüüd olen nendest tegelastest lahti lasknud.

Aeg järgmiste juurde asuda! ;)

Must

Üksi, varuks ainult tuhmuv mälestus, pidin ma kuidagi tagasi võitma asjad, mida ma kunagi tundsin nagu omaenda keha osa.

/---/

kulus aastaid, enne kui ma seda taas oma veres tuikumas tundsin või teadsin juuksekarva täpsusega, kus silmapiiril tõuseb või loojub kuu või päike, mida ma uuesti tervitama õppisin. Hilja öösel, kui majarahvas mu ümber magas, uurisin ma jälle tähti, lastes nende mõjul oma veres liikuda, tähed aga tiirlesid ja pööritasid mu ümber, kuni minust sai ainult telg liikumatul maal, minu ümber ja kohal keerleva tantsu, aastaaegade spiraalse kulgemise keskpunkt.

(Bradley, Avaloni udud)



Võtsin taaskord omaks musta. Seekord tõeliselt, üdini ja lõpuni.

Roosid mu aknalaual põlevad.

Luulekogust

Uhhuu, tere kallid!

Nüüd siis lugu sealmaal, et olen kokku pannud oma luulekogu. Nõnda, et ise ka rahul olen. Aga selle väljaandmiseks oleks veidike raha ka tarvis.

Hooandja projekti alt saab raamatu sündi toetada.

(Nüüd siis blogi enam millekski muuks ei kasutatagi kui reklaamiks, eks? ;))

Aga igatahes, oleksin väga õnnelik. Südamest. Ikka.

1' teetähis

mul on tähtedest mantel

kraega

kui saabun jäätunud maale

klaasjad peeglid härmas keeglid

kriiiii

käib lumilindude hääl

läbi valgest valusast

süda on külm ja hangedes soojus

päästan valla mantlihõlmad

ning lumele selle laotan

vabanen tähtedest

põlvili laskun laup lumele vastu

käed libistan tiibadeks

lumilinnuks nii muundun

kriiii

peakallutus paremale

lumel kiiskavad

lumel kutsuvad nüüd

teemanttähed

kriiii

nokaga neelan tule

lumel kustuvad teemanttähed

lendan 

südames tuli

kriiii

sulab läbi jäämaast

ja täiesti nõiduslikult leidsin hiljem siia juurde selle loo

jõud

Võite õnne soovida - andsin lahkumisavalduse. 

(Ja no ühtlasi võib ka tööpakkumisi teha, sest aprillist alates mul hetkeseisuga seda veel pole.:))

Näib, et olen ise hakanud Mangi horoskoopi täide viima. Omaenda tegevusega ettekuulutuse täideviimine ja nõnda edasi.

Hea tunne on. Rahutus kasvas juba pikka aega. 

Ja üle väga pika aja käisin eile kiikumas. Kui vahepeal oli hirm muutunud selliseks tagasihoidvaks jõuks, siis nüüd on see taas taganttõukav jõud.

Ja mul on selle üle ka hea meel.

tule, tüdruk!

annan sulle õnne kaasa

annan sulle armastuse

kingin ennast

surematuks

Viimaste nädalate kummitaja..:)

kirjutamisest

Ma lasksin neil end võtta ja ära viia.

Mõistmata kui palju ohvreid see kaasa toob.

Ei saa öelda, et ma otsesõnu kahetseksin...

ehk kunagi

tulevikus.

Kuid kas ma annaksin end kõhklemata uuesti?

Ma tõesti ei tea. Õnneks ei pea seda enam uuesti otsustama.

Nüüd juba lihtsalt nõnda on. Elangi nendega. 

See kummaline maailm on saanud nõnda omaseks, et see pole enam osa minust, olen ise osa sellest.

Alla neelatud ja läbi kasvanud. :)

Ma olen mitmele inimesele rääkinud, kuidas ma neli aastat mitte midagi ei kirjutanud. Kunagi isegi päriselt teadmata, miks see nõnda oli. Halvad ajad ja mustad augud ja asjade kokkulangemine?
Nüüd vist tean. See on see meeletu hirm ära kaduda.
Eelmisel korral pöörasin tol hetkel tagasi, seekord mitte. Teeristi tundsin ära küll.

Mu ajaarvamine algab päevast, mil uuesti kirjutama hakkasin.
Viis aastat ja umbes tuhat lehekülge hiljem olen ma valmis iseendale tunnistama, et olen kirjanik.

Ma tulin täna siia.

Tahaks põgeneda. Vist. Ma ei oska enam isegi oma valesid üles loendada.

Armastan? Ei armasta? Juba väiksena küsisin karikakardelt küsimust sedapidi. Ehk ongi nõnda loogilisem, oma tundeid ära tunda saab mõnikord vist ainult tagantjärgi.

Tegelikult ei tulnud ma siia kõnelema, tulin teetähiseid lugema, aga oli vist tarvis hingata.

*

ma vist olen kirja pannud 
mitu küünelakist kantud luuletust
sinine
ilu on saamas kinnisideeks
lasuriidine ja pragunev
...
kurbus on alati olnud mu sõbraks
täis värve ja erksaid huuli
ja silmi
neid neetud silmi 
mida vaevalt veel ära tunnen
ses võrratus vales ja vaikuses
pühendan ülejäänud elu
ilule

*

See aasta kuulub ilule ja nõidadele.