Kirja panemata

Ma ei ole ammu kirjutanud. Siia ja muidu ka. Kõik oleks end justkui ammendanud.
Tegelikult ei ole. Aga iga minu katse midagi kirja panna lõpeb ikka ja jälle aiult mõtete ja mitte-päris-enda tunnetega.
Aga leidsin ka süüdlase. Ma külmade ajaks kolisin teise tuppa ja minu võimalus öösel seinale kirjutada on olnud miinuskraadides. Muidugi, kui ma nüüd tagasi lähen, siis saab selle ettekäände eluiga otsa.

Tahaks rääkida kõigest sellest, mis "päriselus" toimub, aga samas ei taha ka. Ja mis see "päris" üldse on. Kunagi kirjutan. Luban. Päriselt ka! Koolist ja kõigest. Siis, kui ma ise kõigele pihta olen saanud. :)

Aga praegu ma unistan Haapsalust.
Ma ei tea, kust see tuli, aga viimane pool aastat on mul olnud mingi kinnisidee seoses Haapsaluga. Ma PEAN seal olema. Lihtsalt pean. Aga teatavasti ei saa ma seal lihtsalt niisama ÄRA KÄIA, sest Tartust Haapsallu saab ainult läbi Tallinna.
Aga ükskord ma sinna jõuan.

Lõikasin oma kaks kuud kasvatatud küütsed maha. Nüüd ma saan neid jälle närima hakata!!!
(jälle üks ettekääne kärbub olematuks) ;)

üheksas teetähis

must jää, mine katki
must jää, mine katki
jääkaas
tõmban väge ringi ringi ringi mööda jääd
ringi mööda jääd
ringi! nagu tuuleveski
külm on tuul, külm on tuul
ringi tõmban jää sisse

ei plahvata

kuumad lained, laavalained,
kuumad kuldsed tulevoolud
laineta kaasa!
sukeldun eresinisesse
kuni laetud kuuma kuldse vooluga
võlvitud pildid laes - ainult must ja ainult valgus,
sinine silm ja ainult must ja ainult valgus
tules põletatud, lukke sulatamas
päike peegeldub mõõgateralt
mõõga tõmban tulest läbi, näitan teed
ainult valgus
kust ma tulen, kuhu lähen,
kust ma tulen, kuhu lähen,
teeenäitaja
tõusmas!
ehitama linna, maad, ehitama maailma,
iseennast

alguses.

kõigeks valmis.

kust ma tulen, kuhu lähen
kust ma tulen, kuhu lähen
puu all helisemas, kellukest tinistamas
kummardus õnnele

nii surisev.
nii tõeline sõber
avanenud avaja!

Ma olen nii väsinud.
Lihtsalt nii väsinud.
Juhtunud on nii palju.
Ja ometi on kõik endine.
Vist.
Võib-olla.
Ma enam ei tea.
Pole kunagi teadnud.

Aga ma suudan jälle hingata.
Lihtsalt ei jaksa.
Veel.

Varsti.

Varsti on kevad! :)

i saw 17....

I saw seventeen pink sugar elephants
Sitting under a chestnut tree
I said good morning pink sugar elephants
But they wouldn't speak to me

Each had two eyes but they couldn't see me there
Each had four legs but they couldn't go anywhere
And so we just sat
That early autumn morning
Sun not yet risen and magic everywhere

I walked up to one pink sugar elephant
Asked why wouldn't he speak to me
But he was a factory-made pink sugar elephant
Given to children for treats after tea

He had two eyes but he couldn't see me there
He had four legs but he couldn't go anywhere
And so we just sat
That early autumn morning
Sun not yet risen and magic everywhere




...mingil põhjusel kummitas see mind öö läbi..:)

shhh!

Ma ei ole kunagi osanud luuletusse panna reaalelulist tausta,
sest ma lihtsalt ei tunne elu nii lähedalt.
Kõnelused temaga...
ta lihtsalt sulgeb silmad.
Kujutate ette, sulgeb silmad!
Ja ma ei näe tema tundeid, sest jah,
ma ei suuda lugeda sõnu.
Ainult nende vahele veel näen.

Ja ma tean, et on kohustused,
tööd ja istumised,
vaimustused, haiglas passimised
ja kellegi teise puhutud suitsurõngad.
Aga see kõik jääb nii häguseks,
kui ta sulgeb silmad
ja isegi mu enda tunded enam ei kõnele.
Hetked jäävad harvaks.
Hetked, kui tungib läbi naeratus või uskmatuses pearaputus.
Tõsine noogutus ja kellegi sõrmed
minu omadega seotult
ja hoian neist kinni nagu iseendast keset ööd, kui ärkan ja maailm on võõras.

Ta hoiab silmad minu eest suletud.
Aga ehk just selleks, et need hetked meelde jääksid.
Kui pole tarvis näha tundeid, sest need on minu enda sees.
Ja pole vaja kõnelda eluga, sest üheks hetkeks
süda elab ise.


...sõnad on jälle kadunud...