„Me oleme kohal,“ ütles Elli äkitsi lakooniliselt ning seisatas ootamatult. Hallitus vaatas ringi. Nad seisid tühja koha ees, lihtsalt augus majade vahel.
„Kas see võib olla …“ pobises Elli omaette ning uuris paberile kirjutatud aadressi ja tõstis taas pilgu tühjuse suunas.
Siis sähvatas valgus ning sillerduse helk liikus läbi õhu.
„See on varjatud!“ hüüatas Elli erutatult.
„Kena küll, aga kuidas me siis sisse saame?“ päris Hallitus mõrult. Tema tuju üha langes, „või oota, ma kuskilt lugesin selle kohta. See polegi valguspeegeldist nii väga erinev. Me peame lihtsalt leidma ukse, seda ette kujutama. Peab kasutama oma fantaasiat!“
Elli vaatas teda arusaamatuses: „Mismoodi me saame olla kindlad, et õigesse kohta läheme?“
„Peame lihtsalt katsetama, kas pole mitte nii?“
Hallitus tundis, kuidas ta põlema hakkab. Suletud silme sisse kerkis hoone, mis oli teistest täiesti erinev. See oli tasapinnaline, madal ja kõrge üheaegselt – korruste vahel oleks justkui ainult õhk olnud. Ta avas silmad ning nägi sama kujutlust ka ilmsi. Elli vaatas endiselt arusaamatuses ringi, mitte midagi märkamata.
„Sa pead ette kujutama! Ava oma süda ja lihtsalt, ma ei tea, vaata.“