Ma tunnen puudust läbi Toomkiriku kõndimisest.
Kui minna kohtumaja poolt läbi varemete teisele poole ja siis jälle tagasi...midagi juhtub. See on minu jaoks aja seisukoht. Kõik tundub teistsugune.
Otse ja teisele poole jõudes oleks justkui teises kohas. Puud kasvavad maast välja kontrastselt, laternad põlevad eriskummalise kumaga ja kui ma võlvi alt läbi astun...see oleks justkui koht enda kirjutatud juttudest. Fantaasia lendab ja lendab ja seda peatada ei saagi.
Ja siis läbi varemete taas tagasi kõndides vaatan paremale jääva ava poole. Ja sealt paistev vaade on tulevik. Pilt. Hetk. Maal, mis ikka veel ootab, et keegi selle sisse astuks.
Ja siis olen ma tagasi olevikus.
Ma tunnen sellest puudust. Pea igal hommikul käisin sealt läbi, aga nüüd on lumi paks ja jalad venitavad ennast ringi kõndida.
Muidugi, tegelikult tunnen puudust kevadest. Ja värskusest. Ja soojusest. Ja innust. Ja ma tahaksin ärgata, aga ma kõnnin ikka unes. Ja ma ei tea, kas ma päriselt magan või ainult kujutan seda endale ette.
Venides läbi tardunud maailma. Tilkhaaval siiski edasi, et ärgates maailmast liiga palju maha ei jääks. Sest kui maailm liigub edasi ja sina oled seisma jäänud, siis tekib illusioon, et kõnnid tagurpidi ja jääd, jääd, jääd. Kui paigale jääd, kuidas küll uuest liikuma saaks?
"Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi...." :)