nakatajad

Vaatamata igasugustele ettevaatusabinõudele oskasin ma endale nohu külge haakida. See see on, kui igapäevaselt inimestega kokku puutud! :)
Jah. Ja selle tagajärjel olen ma üliemotsionaalne. Võehh, vastik. Kõik asjad on nii ilusad ja kurvad ja ilusad või kurvad ja nuuks-nuuks ajavad nutma. (kui mingil veidral põhjusel on jäänud mulje, et ma seda pidevalt olen, siis on see jummala vale! mul on tavaliselt selline ilus kristallpudel, kus hästi vanal ajal parfüüme hoiti ja sinna ma kogun, et ühel hetkel saaks ikka korralikult saluuti ning šampusekork lendaks pauguga)

Kas pole huvitav, kuidas tunned mõnd inimest aastaid ja aastaid ja pole temaga tegelikult kordagi rääkinud? Ja kuidas ta oskab siis ühel hetkel nii väga üllatada. Ja kas pole huvitav, kuidas inimesed on omavahel hoopis teistsugused. See on nii elementaarne, et suures seltskonnas on maskid jne, aga ikka on see ootamatu, kui ilusad inimesed tegelikult olla võivad. Kasvõi ainult hetkeks. Ja naljakas, kuidas see üks imepisike hetk siis meelde jääb. Kuidas kõik aastad täis tähtsusetut sõnavahetust kaovad, aga see üks hetk jääb nii väga kauaks kaasa käima.

Jah. Ma olin unustanud, kui pealiskaudsed inimesed oskavad olla. Ma olin unustanud, kui pealiskaudne ma ise oskan olla ja kuivõrd tüütu see on.
Ja kui vaevanõudev on jõuda selleni, kes ja milline on inimene inimesena, tegelikult.
Ja ikkagi pole ma väsinud üritamast. Ja see on kõige üllatavam. Jah. On. :)

Górecki

Väike vaheldus

Ma pean oma peas dialooge. Ilmselt teevad seda kõik. Ühe ja teise ja kolmanda inimesega. Ainuke probleem selle juures on see, et vahel läheb mul sassi, kas ma rääkisin oma juttu päriselt või toimus vestlus vaid minu peas. Kumbapidi see nüüd oli? Ja kõige hämmastavam on see, et vastus on päris tihti ootamatu, üllatuslik isegi mulle endale. Kunagi ei saa päris kindel olla. :)

Muidugi, asja ajab keerulisemaks see, et on ka igat sorti väljamõeldud tegelased, kes omavahel räägivad. Ja siis võib mul sassi minna, mis oli minu enda arvamus ja mis hoopiski selle või teise tegelase oma. Sest teps mitte alati ei lange need kokku. Mis siis, et mina peaksin justkui olema see ühendav lüli. Neil on omad elud ja arvamused.

Noojah. See selleks.
Igapäevane kool on mõnus. Kuigi mingil põhjusel on mul täna kõik lihased valusad ja külmetus vist hakkab ligi hiilima. Mõnus on ikka. Teadmisjanu on tore asi. Eriti kui see peale väikest uinakut taas üles ärkab!

...jah. see aasta sobib mulle värviline sügis...

Vana tõde

Sa võid tarbida alkoholi. Võid tarbida ükskõik mida. Ükskõik kellega.
Ja jõuda võib-olla piisa rõõmuni.

Aga õnne leiab ikka üles ainult enda seest ja siis, kui tead, kes sa oled.
Kui tuleb rahu.

Vana tõde.
Õige tõde.

Aga igaüks peab ise selleni jõudma.
Ei saa kedagi teist seda mõistma panna.
Saan soovida vaid ilusat teekonda selle hetke ja mõistmiseni.

Ja rohkem... ei tahagi öelda.
Mitte täna. Mitte praegu. :)