nakatajad

Vaatamata igasugustele ettevaatusabinõudele oskasin ma endale nohu külge haakida. See see on, kui igapäevaselt inimestega kokku puutud! :)
Jah. Ja selle tagajärjel olen ma üliemotsionaalne. Võehh, vastik. Kõik asjad on nii ilusad ja kurvad ja ilusad või kurvad ja nuuks-nuuks ajavad nutma. (kui mingil veidral põhjusel on jäänud mulje, et ma seda pidevalt olen, siis on see jummala vale! mul on tavaliselt selline ilus kristallpudel, kus hästi vanal ajal parfüüme hoiti ja sinna ma kogun, et ühel hetkel saaks ikka korralikult saluuti ning šampusekork lendaks pauguga)

Kas pole huvitav, kuidas tunned mõnd inimest aastaid ja aastaid ja pole temaga tegelikult kordagi rääkinud? Ja kuidas ta oskab siis ühel hetkel nii väga üllatada. Ja kas pole huvitav, kuidas inimesed on omavahel hoopis teistsugused. See on nii elementaarne, et suures seltskonnas on maskid jne, aga ikka on see ootamatu, kui ilusad inimesed tegelikult olla võivad. Kasvõi ainult hetkeks. Ja naljakas, kuidas see üks imepisike hetk siis meelde jääb. Kuidas kõik aastad täis tähtsusetut sõnavahetust kaovad, aga see üks hetk jääb nii väga kauaks kaasa käima.

Jah. Ma olin unustanud, kui pealiskaudsed inimesed oskavad olla. Ma olin unustanud, kui pealiskaudne ma ise oskan olla ja kuivõrd tüütu see on.
Ja kui vaevanõudev on jõuda selleni, kes ja milline on inimene inimesena, tegelikult.
Ja ikkagi pole ma väsinud üritamast. Ja see on kõige üllatavam. Jah. On. :)