Hargnemised

Kas pole mitte hämmastav see, kui ühest küljest täiesti hargned ja no ei leia seda sädet ja üritad mõtteid ära viia ja kuidagi meelt lahutada ja see viib millegi hoopis muuni. Lööb särama, paneb elama ja enam pole üldse oluline, et kuskilt mujalt hargned. Tõesti pole, see pole isegi enesepettus! Ja sellel pole mitte mingit pistmist teiste inimestega. Hämmastav.

Jah, ma ise ka ei saa hästi aru. Ja ma ei taha täpsustada või konkreetseks minna. Lihtsalt...mingis mõttes on see kokkusattumus, et ühelt poolt halvasti, teisalt hästi. Aga tegelikult ei ole. Kokkusattumus. Sest üks pool viis teiseni. Ja tegelikult pole need isegi pooled. Ja tegelikult ei saagi ennast poolitada. Ja tegelikult ma olen omadega võimsalt sassis. Ja tegelikult...kuradi mõttekas postitus, loomulikult! ;)


...närin küüsi ja olen põnevil, et mis küll edasi saab...

..and now the bells are ringing?

Ma leidsin oma südamenaeratuse taas üles. :)

erateel. endast eemal

Seiskunud. Miskit vist on valesti. Kurbus on närima tulnud.

Tegelikult on see tüüpiline - jõulud ju tulekul. Selle pärast ma vist üritangi end veenda, et suvi on. Päevad ongi täis suvist olelust. Ilma igasuguse pideta mõtteid. Isegi mitte enda jaoks päriselt olemas olemist.
Endast ei ole võimalik puhkust võtta. Mitte ise. Aga praegu on mul tunne, et mulle on peale surutud puhkus iseendast. Ja sealjuures ka kõigest muust.

Äratus kuluks ära. Paanika peaks kriipima hakkama. Ja samas, tegelikult on ka nii hea.

Vasturääkiv. Ma olen alati endale vasturääkiv olnud. Kui just mõnd korralikku selgushetke esile ei kerki. Vahel tahakski olla kurbuses. Kurbuses tema suurte vesiste silmadega. :)

Olen natuke väsinud.

...aga öistes hommikutes on endiselt kõige enam elu...

Läbilõige

Lumi on. Kõik teavad. Uurimus on. Kusagil aju tagasoppides. Edasilükkamine. Kümme-korda-päevas helistajad. Jõulud. Kirjutamised. Mõtted. Kokkusaamised. Naeratused. Väsimus naeratustest. Ja ikka soov neid näha. Tähti. Naeratusi. Salajasi pilke.

Kõige enam võrgutab see, mida kardad. Kontrastsus. Vastandlikkus. Midagi pole võimalik täiuslikkuseni täiuslikuks piiritleda. Ja miks peakski tahtma?

Olen laialivalgunud. Ja ometi intensiivsem kui väga pikka aega olen olnud.

Minus ei ole enam seda kõikehaaravat valu. Vahel ma igatsen seda.
Seda tunnete suurust.
Aga see tunnete suurus oli tehislik.

Ma näen rohkem. Näen inimesi, mitte vaid esmamuljeid. Näen unistusi, mis ei koosne teeseldud surmasoovist. Näen elu, mitte vaid olelust. Näen iseennast. Päriselt. Mitte vaid üht wannabe ennast.

Olen hakanud end leidma.

Ja see on metsikult hea tunne!

Väike kõrvalepõige

Universum paneb kõik paika. Alati pole vaja ise loogiliselt läheneda, vahel on loogika seal, kus seda absoluutselt ei ootaks.

Minu keskkooli matemaatikaõpetaja, vanem mees, ütles pidevalt, et matt on huvitav. Kes teab, see teab.
Paar aastat tagasi ja paar aastat peale lõpetamist, umbes-täpselt vahepeal nägin ma unes, et rändasin ajas tagasi. See oli kummaline unenägu, sest ei seostunud mitte mingil viisil minu hetkelise eluga. Ma polnud mõelnud ei ajast, koolist, matemaatikast, teadusest ega mitte millestki sarnasest. Detailidesse ei hakka laskuma, nii täpselt enam ei suuda, aga ajas rändasin ma liftiga noortekeskuses, kust videokaamerat tahtsin laenutada.
Ühesõnaga, seal kohtasin ma oma matemaatikaõpetajat noorena. Ja mina olin see, kes ütles talle, et matt on huvitav ja maailm on värviline.
Ja see oli minu ajarännu põhjus.

Ehk siis kuhu ma tahan sellega jõuda? Mitte selleni, et see kunagi päriselt juhtuks/oleks juhtunud - mitte seda ma ei usu.
Hoopiski selleni, et lihtsalt universum ei lase juhtuda millelgi, mis juhtuda ei tohiks. Kui ajaränd minevikku oleks olemas, siis oleks sellel oma põhjus. Kui seeläbi miski minevikus muutub ja tulevikku/olevikku muudab, siis see ehk oligi nõnda mõeldud. Aga teada ei saa me seda kunagi, sest koos ajalooga muutuvad ka mälestused. Ei tekigi sellist mõtet, arvamust, et miski oleks muutunud.

Ohjahh, ilmselt ajan ma suht segast juttu.

Lihtsalt, alati pole vaja olla kinni põhjus-tagajärg ühesuunalisuses. Võimaluste maailm on selleks liialt avar. Või liialt tõeline.
Avar ja tõeline.

Hõõguv

Hõõguv. Punane vein? Soojus?
Oranžikad ja kuldsed söeleegid.

Lumi sädeleb ja külm toob nii kummaliselt palju soojust.
Hõõguvalt ebamaist.

Aga mina jäin mänguasjapoes vaatama hoopiski vikerkaarelist kuulikest. Lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja jäingi vaatama.
Kuidas värvilised kiired sibasid ja üksteist üles keerutasid.
Tantsisid ballisaalis.
Peaaegu oleksingi jäänud sinna sisse.
It's the rainbow ball!

Jah, ma elan endiselt selles tundes, mis kõik ilusaks muudab.

...on see maailm, mis sätendab või on silmad särama löönud?..