Hingatud hetk

Ma tahaksin jälle siia midagi kirjutada. Kõik need tähtsad päevad on möödas ja... siin pole see õige koht nendest rääkimiseks. Võiks ju, aga... Viimasel ajal tunnen, et siin pole üldse õige koht millegist rääkimiseks.
Aga midagi ikkagi tahaks öelda.
Et ma ootan kevadet. Ja tunnen kevadet. Ja haistan muutust. Soovin? Võib-olla. Ikka. Alati. :)
Ja udust suve. Ja... kummaliselt rahulik olen. Liiga rahulik.
Ma panen siia kaks luuletust. Tavaliselt jätan need teise blogisse, aga need sobivad siia lihtsalt niivõrd palju paremini. :)

------------------------------


Ma ei ole olnud armastusest sees.
Pole olnud inimest, kelle pärast võiks luuletusse suure tähega
Sina kirjutada.
On hetked ja tunded, värinad, puudutused,
mõtted, mis jäävad alati välja ütlemata...


...
Mulle meeldib see, kuidas sa räägid,
mind vaatad ja mõtled, kas see ongi päris.
Mulle meeldib, et me näeme üksteist,
aga ikka on sisemuses väike nurgake ainult minule.
On alati
minule.
Ja siis on suurem sõõr tegelastele, kes on pannud mu
endasse armuma,
sest muidu kirjutada ei oska, ainult närid küüsi ja tahaks.
Aga armastus hoiab hinge kinni ja sõrmed
tantsivad iseendast klaviatuuril.
Sinu jaoks on vaid väline. Ma tahaksin öelda, et pealiskaudne ring,
aga see poleks õige.
Olen avatud sinule enam, kui kunagi lootnud oleksin.
Ja ometi - sa pole mu suure tähega Sina.
...


Vahel ma vaatan, kui armas võib olla armastus,
kusagilt kaugemalt
teineteise jaoks olemas olla.
Taaskohtuda
peale reisi, aastakümmet, kuldpulmapäeva,
valusaid sõnu või vääritimõistmist.
Mälestusi, mis jäävadki ainsaks,
algul teevad haiget, hiljem puhuvad peale.
Nõnda ma mõtlen.
Päriselt ei tea - mina olen vaid endal.

Sel sügisel leidsin ennast üles,
nüüd tahangi endaga kahekesi.
Veendumuste hulk ja leppimine,
nägemine. On see maailm või silmad?
Mis sätendavad...
Jah, ma soovin, et kõik inimesed oleksid õnnelikud
ja vaataksid heameelel teiste õnne,
ükskõik milline see siis poleks.
Ka mina tahaksin rahu Maa peal.

Ega ma pole nii naiivne, et võimalikuks peaks.
Lihtsalt - vahel soovin, et maailm oleks ilus nagu unistus.

Jah, vahel on vaja olla helesinise unistuse usku,
et tunda, kuidas süda naeratab ja ka ilma suuretähelise Sinuta
armastusest joobub.

08.03.2011

--------------------------------------------------------


kui sa pole kunagi näinud kuu nägu
siis tea, et kujutlus voolab ta soontes siis,
kui lae all vibelevad ämblikuvõrgud ja
väljas on nõnda külm, et
tähed kukuvad katki

ja koorepragudest nõrgub kuuma laavajooki
limpsida sõrmedelt,
neelata südamest
sõgedalt värvilist, sügavalt musta -
maagiamere viimast jäänukit
paigas, mis enne esimest

kui manahääl kostub
viietiivuste kriisetest kõrgemale
igal sõnal on mõju ja liigutusel kaal
maailmade vahel
vägi on õhus ja nime tal polegi
vurrina keerleb ja voolab taevaks ja maaks

lendama lendama lendama

kuu nägudeks, igale oma -
sooned sulavad hingedesse
ja kujutlus võimuga looks


kuu nägu on unistus?

kui ütled, et
unelm ei ole ju päris,
võin tunnistada -

mina pole kunagi unes lennanud, sest
uskuge,
ma suudan seda päriselt!

04.03.2011