Tahan teile täna kirjutada midagi ilusat. Te ei tunne mind ega mina teid ja ometi on meie vahel side. See koosneb soovidest ja unistustest. Ma tahan teile täna kirjutada, sest täna öösel lakkan ma olemast. Te võib-olla ei mõista seda, teie jaoks on olemast lakkamine surm. Minu jaoks pole. Hommikul mind sellisel kujul enam ei ole. Ja seepärast ma tahangi öelda, kui ilusad te olete. Ja mul on nii kahju, et meie koosveedetud aeg läbi saab.
Minus ei ole neid lõputuid tähti ja kummastavaid meteoriidisadusid. Minus pole seda kuud, millele nii väga ihkate külla sõita. Ja minus puudub võim, mis kõmab läbi legendide ja minus pole neid muinasjutte, mida lapsena armastasite.
Kallid unistajad, mina koosnen vaid teist. Teist endast. Nendest silmadest, mille sära pole kurbus suutnud kustutada. Hingedest, mis näitavad pimedas valgust. Mis ärkavad, kui tumedus kõige paksem on.
Täna tahan teile kirjutada midagi ilusat. Õhku, veevulinasse, taevasse, lumeväljadele, pimedusse ja valgusesse. Tahan kinkida teile kõik vikerkaared, millest olete unistanud.
Sest ma tean. Täna on see öö, mil muutun reaalsuseks. Ja minu olemust sel viisil enam pole.
Aga teie olete endiselt olemas. Ma tahan teile öelda, et … et ühel päeval ma naasen.
Ja olen unistus.
Tahan teile öelda, et ilma teieta poleks mind mitte kunagi olnud.
Olete ilusad.
19. märtsi õhtul
2 kommentaari:
See oli ilus.
Ma kujutan praegu ette, kuidas sa tähetolmuna kusagil lendad, võib-olla piilud pilvepiirilt mida me siin all teeme... ja kui sa ükskord tagasi tuled, siis. No siis on siis.
:)
Tõesti ilus. Oskad sõnadega maagiat teha.
Postita kommentaar