Tänavalatern enam ei kustu. Enam ei sütti. See on nii püsiv. Püsiv nagu muutused meie elus.
Armastus elas metsas.
Kunagi ma kirjutasin nii. Ja joonistasin. Ühel teisel eluajal. Ei, ikka samal. Aga mälestused kaiguvad nii kaugelt, et mõnikord läheb see natuke sassi. Ma ei olnud teine inimene. Võib-olla ainult natuke parem.
Ja mõnikord tekib mõte, et mis siis, kui see, kes sa tegelikult oled, kes mina olen, on midagi kurja.
Kas sel teadmishetkel me lepiks sellega? Kes ma olen. Või eemalduks endast. Ja elaks
ülejäänud elu magades, kordagi ärkamata.
Kas oleks olemas ka kolmas valik või on see ainult meie soovunelm. Unistus.
Muinasjutt halvast, kellest sai hea. Ja samal ajal, miks ei võiks muinasjutud olla tõesed.
Igas meie sammus on maagiat, armastust, väge. Ja ometi peetakse sedagi vaid unistuseks.
Mul ei ole hea olla. Ei, ei ole veel. Endiselt kõrvetab ja ma olen täis valesid, millest väljapääsu leidmine nõuab enamat kui ma praegu pakkuda suudan.
Ja ikka. Maailm on ikka ime. Ainult nii kaugel, praegu ma ainult näen ja jälgin.
Isegi kõige ootamatumad tunded ei suuda seda hägu päriselt hajutada. Nii rahulik.
Armastus jääb alles. Sa võid olla täis tühjust, hing võib kaduda, sulada kõige muuga kokku.
Armastus jääb. Isegi kui pole kedagi, kes seda tunneks.
Taastõusmine on alati raskem kui tõusmine. Ja väärtuslikum.
Ma jõuan tagasi. Ainult aeg seisab natuke paigal. Ootab mind järele?
Aga inimesed, te olete imelised! Tõelised. Mis sellest, et praegu ei näi miski tõeline. See ei tähenda, et see tegelikult nõnda poleks.
...maailm kustub päikesetõusuga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar