Ma ei ole kunagi osanud luuletusse panna reaalelulist tausta,
sest ma lihtsalt ei tunne elu nii lähedalt.
Kõnelused temaga...
ta lihtsalt sulgeb silmad.
Kujutate ette, sulgeb silmad!
Ja ma ei näe tema tundeid, sest jah,
ma ei suuda lugeda sõnu.
Ainult nende vahele veel näen.
Ja ma tean, et on kohustused,
tööd ja istumised,
vaimustused, haiglas passimised
ja kellegi teise puhutud suitsurõngad.
Aga see kõik jääb nii häguseks,
kui ta sulgeb silmad
ja isegi mu enda tunded enam ei kõnele.
Hetked jäävad harvaks.
Hetked, kui tungib läbi naeratus või uskmatuses pearaputus.
Tõsine noogutus ja kellegi sõrmed
minu omadega seotult
ja hoian neist kinni nagu iseendast keset ööd, kui ärkan ja maailm on võõras.
Ta hoiab silmad minu eest suletud.
Aga ehk just selleks, et need hetked meelde jääksid.
Kui pole tarvis näha tundeid, sest need on minu enda sees.
Ja pole vaja kõnelda eluga, sest üheks hetkeks
süda elab ise.
...sõnad on jälle kadunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar