Uuuu, mis verine aasta, auuu! (punane kuu)

...ehk siis jätk verekuule.

(Foto: Mark Soosaar)
Tuleb välja, et esimese hommikul oli olnud päikese ümber vereküünal -> vaata artiklit!
Aga esimese õhtul taevasse kerkivast verekuust ei taha kohe mitte keegi vist kõnelda. No tõesti, kui ma poleks oma õele näidanud, siis mõtleksin, et kujutasin seda kõike juba ette. No juhtub ka selliseid olukordi... Tema telefonis on pilt ka õnneks.
Või õnnetuseks, arvestades mida kõike hirmsat säherdused ended tähendavad. irw.

Õudne värk, ja-jah!


Sobiv lauluke siia juurde:



Ma veel reede öösel kirjutasin sest riimluuletuse ja puha. Riimluuletuse! Mina! Kes ma riimi tegelikult üldse ei kannata! Kui see halba ei tähista, siis mis seda teha võiks - ma ei tea.

Tuule ulg järab luust läbi,
nahka ma koomale tõmban.

Külmavõetud valgus närib

õhust hoiatuserõngad.

Sisemuse hangudes jälgin

mustavast vaevast ronkasid.

Hirm tõmbab mind enese sängi,

tajun torkivaid nokkasid.

Puudki krääksuvad salvavast hirmust –

pelgavad kompivaid varjusid.

Pimedus põimib mu ümber silmust,

paanikas sellesse tardungi.

Kivina seisan, süda veel tagumas

vastu jäätunud luud.

Härmatand veri hääletult hajumas

taevasse verekuuks.

Ihu on lõhustund, seda ei ole,

hingest saab verine maigutus.

Halvava endena nõnda ma olen

kuu silmade sisse raiutud.  

Ju-be!