Ma kardan oma südametukseid. Kardan siis, kui öösel üles ärkan ning kuulatan neid lööke. Et nad tambivad liiga kiiresti või valesti või jätavad midagi vahele. Kuulatan, kõrv vastu patja, hinge kinni pidades. Ja siis ta loomulikult lööbki liiga kiirelt, hingest lahti lastes.
Ma kardan füüsiliselt ja kardan hingeliselt. Kardan omaenda hirmu, mis paaniliselt võimust võtab. Vahel muretsen end teise inimese pärast segaseks, aga suurim hirm on ikka enda surma ees.
Ma kardan ärevust. Ja tähtaegasid ja kardan enda südametunnistust. Kardan seda, kui südametunnistus kiljuma pistab ja pahandama hakkab. Sest ma tahan ju veel ühe hetke lihtsalt olla! Aga ei tohiks… Kardan, et olen jäänud liiga hiljaks. Oma eluga, kõigega. Kardan, et aeg saab otsa või jätab mu lihtsalt vahele. Kardan, et vaikin siis, kui peaks karjatama. Kardan, et lärman ilmaasjata.
Ma lubasin olla sel aastal siiram. Ma kardan, et lähen sellega üle piiri. Kardan, et piire ma ei tunnistagi. Ei tunnista, ei katseta, lihtsalt lähen üle või läbi või alt. Ja kardan, et jäängi tavapärasele piiripoolele. Mida vanemaks saan, seda enam tahan erineda. Kardan, et pingutan üle. Kardan, et olen end juba tühjaks väljendanud ja mis on jäänud, see on juba enda kordamine.
Kardan, et ühel hetkel enam ei kuule, ei näe, ei tunne enda sisse. Kardan, et üles ei ärkagi.
Ma kardan ja kardan ja kardan, sest kartmisel sünonüümi ei olegi.
Kardan, aga olen.
Ja teen ja luban kõike ikka endamoodi.
Sest nii on hea. Sest nii ma tahan. Sest nii ma pean.
Ja kartus on minust üks säilitavalt edasiviiv osa.
(ma ei oska seda väljendada, aga ma tean, et ma pean)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar