„Kui kaunis on maailm ja kui koledad on labürindid!“ ütlesin ma Williamile kergendatult.
„Kui kaunis oleks maailm, kui oleks olemas juhis labürintide läbimiseks,“ vastas õpetaja.
(Eco 1997, lk 180)
Mina ei taha läheneda raamatutele teaduslikust küljest ja seda ma ei tee ka. Tsitaate ma ka eriti märkida ei viitsi. Ja üleüldse olen ma aeglane lugeja. Ma võin küll pikki tunde järjest lugeda, aga ma ei loe kiiresti. Miks? Sest ma loen iga sõna. Iga sõna omab tähtsust, vahel lähen tagasi, et vaadata, kas ikka õigesti aru sain. Ja vahel teen pausi ja niisama mõtisklen. Ega ma sügavaid mõtteid ei mõtiskle. Lihtsalt kargab vahel mingi mõte juurde ja sakutab juustest senikaua, kuni ma tast välja teen ja siis sasipuntrast lahti harutan.
Ma loen kaua, aga mulle jääb ka kauaks meelde. Sest emotsioon on tugevam, seostub paremini minu enda elu ja mõtetega ning jätab sügavama jälje.
Mis mõtted siis pähe tulevad?
Mõtlen, et kas ridadevaheline tekst ei ole mitte emotsioonid, tundevirved, mida teos esile kutsub. See, mis jääb pärast lugemist meelde. Sest mõned raamatud kaovad mälestustes, aga mõned jäävad igavesti kaasa kõndima. Kas mitte see ei olegi „käegakatsutav“ ridadevaheline tekst? Ja õppides erinevaid asju juurde, saame iga kord tagasi mõeldes, sellest väikese erinevusega aru. Kuni lõpuks jääbki vaid emotsioon.
„Ja see on ränk katsumus mungale, kes seisab surma lävel, kui ta ei suuda mõista, kas tema poolt kirjutatu sisaldab mingit peidetud tähendust või isegi mitut või ei sisalda ta mitte ühtki.“ (lk 507)
„Meie käsutuses on juba nii palju tõdesid, et kui keegi hakkab ühel ilusal päeval otsima tõde ka veel meie unedest, siis on meil küll juba Antikristuse aeg käes.“ (lk 442)
Mõtlen, et küll võib mõnel autoril olla pärast lõbus kuulda, mida kõike tema teosest välja ei loeta. Minul küll oleks. Isegi, kui mõne tõlgenduse peale on autor juba kirjutades (või muul loomingulisel viisil) mõelnud, siis ma ei usu, et kõikide variantide peale. Ja mida on ta teosesse pannud teadlikult ja mida alateadlikult?
„Kalliskivide keel on mitmekesine, igaüks neist väljendab rohkem kui ühte tõde, vastavalt sellele, kuidas keegi seda keelt loeb, ja vastavalt kontekstile. Aga kes otsustab, milline peaks olema tõlgenduse tase ja milline kontekst on õige?“ (lk. 454)
Ja ma mõtlen, et eesti keeles on naljakas sõna: lihtinimene. Mulle ei meeldi see sõna. Mida see üldse tähendab? Ja kui on lihtinimesed, miks siis ei võiks olla ka liitinimesed? Mitme poolusega, liitunult hää ja kuri, sümbioosis lihtinimesed. Nagu sõnad ja lausedki. Lihtlaused on paremini arusaadavamad, selgemad. Liitlaused käivad närvidele, aga ometi koosnevad lihtlausetest. ;)
„Selleks, et leida väljapääsu labürindist,“ seletas William, „on ainult üks võimalus. Igal uuel teelahkmel tuleb käik, kust me tulime, ära märkida kolme ristiga. Kui satume teelahkmele, kus ristid on juba olemas, see tähendab, kus me oleme juba olnud, märgime käigu, kust me tulime, ära ühe ristiga. Kui kõik uksed on ära märgitud, siis tuleb tuldud teed tagasi pöörduda. Aga kui mõni käik mõnel teelahkmel on veel märkimata, siis tuleb valida ükskõik milline neist ja märkida ta ära kahe ristiga. Kui valime käigu, mis on juba märgitud ühe ristiga, siis lisame sinna kaks risti, et kokku saaks kolm. Kogu labürint on läbi käidud siis, kui me ühelgi teelahkmel ei pöördu käiku, mis on ära märgitud kolme ristiga, juhul kui seal on veel mõni käik, mis on kolme ristiga märkimata.“ (lk 178)
Ja mõtlen, et isegi kui see jutt arusaadav oleks, siis miks peaks labürindi läbikäimine viima ühtlasi ka labürindi väljapääsuni? Kõndida saab ju ka teisiti. (jah, see oli minu meelest raamatu kõige keerulisem sõnastus. Ja ei, ülejäänud raamat ei olnud nii keeruline!)
„Jah, nõnda räägitakse küll. Aga paljud arvavad, et see on paganate väljamõeldud muinasjutt.“
„Kahju küll,“ vastasin ma. „Mulle meeldiks kohata metsas mõnd säärast elukat. Mis lõbu see metsaskäimine muidu pakub.“ (lk 320, ükssarvikute kohta)
Pagan, mulle meeldib leida mõnusaid mõttekäike! Sügavast lihtsamaid ja lihtsast sügavamaid!
„Need on faktid. Seejärel püüan ma neid fakte siduda, kui see on üldse võimalik, sest enamikul juhtudel on raske öelda, milline tagajärg tuleneb millisest põhjusest, piisab üheainsa ingli vahelesegamisest, et kõik pea peale pöörduks. Seetõttu ei ole midagi imestada, kui meil ei ole võimalik tõestada, et üks asi põhjustab teist. Aga ometi peab kogu aeg selle poole püüdma, nagu ma ka teen.“
„Teie elu ei ole kerge,“ ütlesin ma.
„Aga ma leidsin ometi Kõrvi üles,“ hüüatas William, vihjates juhtumile hobusega kaks päeva tagasi.
„Järelikult valitseb maailmas mingi kord!“ hüüdsin ma võidutsevalt.
„Järelikult valitseb mingi kord minu vaeses peas,“ vastas William. (lk 209-210)
Küll on hea teada, et peas kord valitseb! Kasvõi ainult mõneks kummastavaks hetkeks.
Seda raamatut on parem lugeda siis, kui ei ole tuttav postmodernistliku teooriaga. Tõsiselt, muidu vaatab igal sammul vastu!
Samas jälle, ma nõretan nagunii irooniast. Ma isegi loen iroonilise pilguga ja ma kahtlustan, et mingi teooriatundmisega see seotud ei ole. ;) Lihtsalt olengi selline.
„Aga see, et ta pöördub tagasi oma väljaoksendatud toidu juurde, on ühtlasi ka märk sellest, et pärast pihtimist pöördutakse tagasi vanade pattude juurde.“ (lk 286)
Ja ühtlasi mõtlen, et kui tahate tarka ja analüüsivat arutlust lugeda, siis lugege järelsõna!
„Raamatule on hea, kui teda loetakse. Raamat koosneb märkidest, mis kõnelevad teistest märkidest, mis omakorda kõnelevad esemetest. Kui kellegi silmad neid ei loe, siis ei sünnita raamatu märgid mõisteid ja raamat on tumm.“ (lk 400)
Ja et see raamat on.
Muidugi. Meeldis.
Kindlasti. Soovitan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar