Mõtted jalutavad ikka mitmekaupa. Jooksevad üksteisest mööda, ootavad teisi järgi, peavad omavahel võistlusi ning imestavad, et küll neid ikka on palju! Mõni on nii pisike, et teiste varjust välja ei pääsegi, mõnest suuremast mõttest kinni naksates ainult jõuab kuhugi. Hüplevad ja otsivad tähelepanu. No oskad sa siis neist mõnda välja valida?
Võtad ikka kamaluga mitu tükki korraga ja põimid omavahel kokku. Palmikuks koondunud mõtteks. Väänad siis sellest viimsegi välja, aga näed, ära ta ikka ei kao. Võtad järgmise peotäie, aga need eelmised mõtted klammerduvad kramplikult sinna külge. Nii, et viimaks moodustub hiiglaslik mõttepall. Ja kui see siis veerema hakkab … Ei hoia teda enam keegi kinni. Ühelt hetkel murrab välja ja veereb ja veereb ja veereb, haarab teisi kaasa ja rahulikust jalutamisest pole enam juttugi.
Nüüd tormlevad omavahel segunenud mõtted kõik uisapäisa ringi, nakatades teisi ja teiste mõtteid. Peatada enam ei saa. Põrkab erinevates suundades ja ise ka ei tea, kuhu välja jõuab. Aga välja jõuab. Ja siis jalutavad juba uued mõtted jälle rahulikult edasi. Nii kaua, kuni mõni teine mõttepall neid enda sisse haarab. Ja veereb ja veereb ja veereb ja mõtted jälle muutuvad uuteks ja jäävad vanadeks ja lükkavad uusi palle teele.
Sest mõtted jalutavad ikka mitmekaupa, üksteiseta neid ehk polekski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar